Aasta klassiõpetaja Merle Lepik: unistage suurelt!


Avaldaja:Madli Leikop28. Detsember 2016

Salme Põhikooli klassiõpetaja Merle Lepik armastab oma tööd. Kohe nii siiralt ja nii palju, et jutuajamise jooksul ütleb seda korduvalt. Südamega tehtud töö – kõlaks lühikokkuvõte tema 20 aastat kestnud õpetajateest.

Merle Lepik on klassiõpetaja, haridustehnoloog, arvutiõpetaja ja meediaõpetaja. Kui küsida, et kes siis ikkagi kõige rohkem, on vastus vaikne, kindel ja küsimuse üle veidi imestav: „Ma olen ikka üks ja sama õpetaja. Haridustehnoloog õpetab õpetajaid, klassi-, arvuti-  ja meediaõpetaja õpilasi. Ma ei vaheta rolle. Ei ole nii, et teen kooliukse lahti ja siis järsku olen õpetaja. Ma olen koolis täpselt seesama inimene, kes ma olin enne seda, kui kooliukse lahti tegin. Ma ei mõtle, et oi, ma olen kõva õpetaja, nüüd peavad lapsed mind kuulama. Õpetaja peab olema selline inimene, keda lapsed lihtsalt jäävad kuulama.“ 

Missugune oli Sinu jaoks aasta 2016?

Töine, nagu ikka. Kuna ma armastan oma tööd, siis teen seda hea meelega ka kodus. Selles mõttes, et ma ei ole tikkija inimene, minu õpetajatöö on minu hobi. Kui ma midagi märkan, kellegi head ideed või asjalikku ülesannet kasvõi kodus arvutis olles, siis ma ei suuda rahulikuks jääda, see haarab mind kaasa. Ma armastan oma tööd, ja sellepärast on iga päev minu jaoks positiivselt hästi töine. Kui silmad lahti ringi käia, siis leiad igalt poolt ägedaid ideid. Mõtlen kohe, kuidas saaksin seda tunnis kasutada, mida sellest õppida. 

Aga see oli ka suure tunnustuse aasta, Aasta Õpetaja auhinnagalal tunnustati Sind kui aasta klassiõpetajat. Eestimaa õpib ja tänab?

Tunnustus tuli ootamatult. Teadsin, et koolis kolleeg esitas mu kandidatuuri, aga ega ei võta seda ju kohe tõsiselt. Ma ei tee oma tööd sellepärast, et äkki keegi märkab ja kirjutab sellest tähtsatele inimestele. Kui tunnustus tuli, siis mulle meeldis kõige rohkem see, et ümberringi olid kõik nii õnnelikud ja elevil. Aasta klassiõpetaja tiitel oli tore üllatus. Kolleeg märkab sinu tegemisi siis, kui sa suhtled kolleegiga. Kui sa ei jaga oma ideid, ei märka neid ka keegi. Me jagame Salme Põhikoolis kolleegidega neid asju, mida me teeme.

DSC_1290-01.jpg

Kuidas Sinust sai õpetaja?

Väga lihtsalt. Minu esimene õpetaja Virve Kipper tegi selle väga lihtsaks, ta jättis minusse niivõrd positiivse jälje. Päris väikesena tahtsin tegelikult saada partisaniks. Siis tulid ju telekast sellised filmid, kus partisanid olid tublid ja targad. Aga see kihk läks üle. Mingil hetkel – nagu paljud – tahtsin lauljaks saada. Aga siis jäi ikkagi see, et tahan õpetajaks saada. Pärast kooli läksin koju ja mängisin kooli. Veel meenub, kuidas põhikoolis seletasin mingit ülesannet klassiõele, ja kõrvaltvaataja ütles, et küll sa oskad hästi selgitada. Kogu õppimisperiood läkski selle mõttega, et kui kooli lõpetan, lähen õpetajaks õppima. Läksingi pisi-pedasse (Tallinna Pedagoogiline Kool), sest siis olid moes lasteaed-algkoolid. Nägid väikelapse arengut, ja siis tema arengut koolis. Hiljem õppisin juurde noorsootööd, siis nägin, kuidas ja mida mõtleb noor inimene.

Minu esimene töökoht oli toonases Keila Algkoolis. Kolleegid võtsid noore õpetaja hästi vastu, aitasid kõiki muresid lahendada, mis töös ette tulid. Teoorias õpitu on üks asi, aga ühel hetkel oled sa koolis ja pead oskama probleeme lahendada. 

Olen täitsa Sõrve tüdruk, tulin Saaremaale tagasi ja vahetasin Torgu Põhikoolis välja oma esimese õpetaja. Minu eluunistus täitus, olin tagasi samas klassis, kus ma olin õppinud, ja sain õpetada lapsi! Ütlen ka nüüd lastele, et unistage suurelt, siis võib juhtuda, et teie unistus täitubki. Hiljem kutsuti mind Salme Põhikooli huvijuhiks ja siin töötan tänagi. 

Kuidas digimaailm ja digividinad Sinu töösse jõudsid?

Juba Keila päevil üks lapsevanem rääkis mulle, kui huvitav on IT-maailm, et kuidas ma õpetajana ei mõista seda. Siis ma tõesti ei saanud sellest aru, sest noorel õpetajal oli nii palju muid asju, mis tähelepanu vajasid. Aga ühel hetkel tekkis vajadus teha koduleht. Sellisest väikesest asjast tekkis huvi. Siis hakkasin juba Miksikese keskkonda kasutama. Olin alguses väga ettevaatlik digiteemaga.Olen paljuski iseõppija. Alguses ei olnud võimalusi ka nii palju kui praegu. 

Nüüd on digi tunni loomulik osa. See on nagu hingamine, ma ei mõtle digivahendite kasutamisest kui eraldiseisvast asjast. Mõtlengi niimoodi, et selles või teises internetikeskkonnas saan oma tööd kiirendada. 

Salme Põhikoolis on arvutiklass ja meediklass, on komplekt tahvelarvuteid. Lapsed on nii uudishimulikud, ma õpin koos nendega ja avastan uusi asju. Nendega ei ole nagu täiskasvanutega, et ei julge nupule vajutada, mine tea, mis koll sealt tuleb. Kuna kasutame koolis Google Suite for Edu´t, siis see teeb elu veel lihtsamaks, mu arvuti- ja meediatunnid on Google´iga seotud, ühtne mugav süsteem. 

Anna palun õpetajatele nõu, kuidas muuta digivahendid õppetöö loomulikuks osaks?

Ei tohi alguses võtta mahukat projekti, tuleb alustada väikeste sammudega. See väike osa võib olla kasvõi pildistamine. Hea on, kui sama rakendust kasutada mitu korda, väikeste vahedega, et ei unustaks ära. Mistahes äpi, rakenduse, keskkonna vms esimene kasutus peaks olema lühikene, aga kindlasti andma positiivse emotsiooni. Mahukas projekt kasvab üle pea, eriti inimese jaoks, kes väga ei armasta digivärki. Ei tohi karta ebaõnnestumist! Täiskasvanud kardavad ebaõnnestumist, kohe meeletult. Lapsed ju ebaõnnestuvad klassiruumis kogu aeg! Aga ebaõnnestumine on õppimise koht. Ma eksisin, ma analüüsin, miks ma eksisin, ja ma teen järeldused, et järgmine kord ei eksiks. 

Mida oled märganud laste igapäevases digikasutuses, väljaspool õppetööd?

Ikkagi seda, et kontroll puudub. Laps sukeldub oma nutivahendisse ja ta on seal liiga palju aega. Oma klassis lahendasin asja nii, et hommikul, kui lapsed kooli tulevad, siis enne tundide algust võib nutivahendis olla, aga vahetundide ajal ei või. Ka pikapäevarühmas ei või, kui just pole eraldi luba küsinud. Sest muidu laps kaobki nutivahendisse ära. Selle otsuse tegime koos lastevanematega, sest nemadki tunnevad muret. Ei ole märganud, et lapsed nüüd õnnetumad oleksid. Nad mängivad ja suhtlevad omavahel rohkem. 

Missuguseid õpetajatele mõeldud koolitusi Sa eelistad?

Mina eelistan e-koolitusi, et ei peaks kusagile sõitma. Mulle ei meeldi koolist ära olla, ausalt kohe. Võtan koolituse selle järgi, mida ma praktiliselt oma töös saan kasutada või milles ma tunnen, et tahaks oma silmaringi laiendada. Ei pelga ka välismaistel koolitustel käia ja õppida mujaltki. E-kursused on õpetajakoolitust palju paindlikumaks teinud.

Sa oled mitu korda öelnud, kui väga oma tööga rahul oled. Kas siis raskeid, tüütuid päevi üldse ette ei tule? 

Ma ei ole seda natuuri, et tüdineks. Olen unistanud õpetajatööst lapsepõlvest saati. Ma ei kujuta ette, et teeksin midagi muud. Töö lastega annab nii palju. Isegi kui olen vahel tõsisem kui muidu, keegi ikka teeb tunnis väikese nalja, ja mured ununevad. Inimesed peaksidki tegema tööd, mis neile meeldib, siis on elu hulga lihtsam. 

Mis on see, mida sa õpetajana mitte kunagi ei tee?

Ma ei lahenda probleeme üle klassi, tean seda kindlasti. Kui probleem puudutab konkreetset last, siis ma ei lahenda seda kõigi ees. Tundlik teema võib jätta jälje terveks eluks. 
Ma ei salli, kui inimestele tehakse liiga.

Õpetajakutse maine? 

Ma arvan, et see on natuke vaataja silmades kinni. Tõsi on see, et kui vabale ametikohale otsitakse õpetajat, siis ei ole inimesi võtta. Noored pigem vaatavad enne maailmas ringi kui jäävad kuskile paigale ja pidama. See ei ole halb variant, sa ju õpid sellest ka, kui näed, kuidas mujal maailmas elatakse. Õpetajatöö on raske, võibolla sellepärast ei valita õpetaja kutset nii väga. Aga ma väga loodan, et keegi minu õpilastest ehk kunagi mõtleb ja meenutab, et mul oli tore õpetaja, ja õpib ka õpetajaks.

Kuidas Sa suhtud sellesse, kui räägitakse, et lapsed on koolis õnnetud?

Ma ei näe koolis õnnetuid lapsi. Ma näen, kui lapsel on mure. Eriti Salmel, kus on pisike kogukonnakool. Väikses koolis sa märkad lihtsamini seda last, kellel on raske, ja kohe uurid, mis on juhtunud. Aga enamasti lapsed tahavad kooli tulla, sest koolis on tore. 

Mida soovid kõikidele õpetajatele uueks aastaks?

Sisemist rahu. Kui sa ise tunned end hästi, siis see peegeldub väljapoole. Õpetaja elukutse puhul on tähtis, et sa peegeldaksid väljapoole positiivsust, siis on lastel hea olla. 

Foto: erakogu.

Samal teemal: