Õpetajate Ühenduste Koostöökoda pakkus õpetajatele Rapla Ühisgümnaasiumis kahel päeval võimalust mõelda ja õppida, mis on muutunud õpikäsitus. Millal see muutus, kes muutis ja miks seda kõike vaja on?
Valdavalt osalesid 5.-6. jaanuaril toimunud koolitusel Rapla maakonna õpetajad, kelle jaoks koolitus justkui koju kätte toodi. Seda rõhutas avasõnades ka Rapla Maakonna hariduse- ja sotsiaalosakonna juhataja Tiiu Raav. Ta sõnas, et koolituse teema on väga aktuaalne, tahavad ju õpetajad ikka, et õppija oleks tunnis aktiivne.
Koolituse „Muutunud õpikäsitus“ viis läbi Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži emakeele metoodika lektor ja emakeele õpikute autor Ene Hiiepuu. Koos käidi nii teoorias kui praktikas läbi järgmised teemad: tänapäevane õppeprotsess, selle ettevalmistus, läbiviimine ja analüüsimine; õpihuvi tekitamine ja hoidmine, soodsa õpikeskkonna loomine; üldpädevuste kujundamine: õppima õppimine ja õppima õpetamine; õppijat aktiviseerivad õppemeetodid üldpädevuste kujundamise ja õppimist toetava hindamise teenistuses; õpetaja roll ja ülesanded arengut toetava õppeprotsessi juhina. Ene Hiiepuu särav ja kaasakiskuv esinemine ei lasknud kuulajate tähelepanul hajuda ja praktilised rühmatööd tõid koolituspäeva omakorda põnevust.
Ene Hiiepuu alustas tõdemusest, et õpetaja on loovisiksus, õpetaja kätes on metoodika, millega ta loob. „Õpetaja lähtub oma isiksusest, oma eripärast, oma tugevustest,“ sõnas Ene Hiiepuu. Ja õpetaja väärtustab õppijat.
Alustuseks tuligi igal osalejal mõelda, millal ja kuidas meeldib talle kõige rohkem õppida ja millal ning miks üldse õppimine ei meeldi. Tuli välja, et õppimise teeb huvitavaks näiteks särav õpetaja ja info uudsus, huvitav teema ja koosõppimine, raskeks aga motivatsiooni puudumine või rohked võõrsõnad tekstis, väsimus ja valikute puudus.
„Kõige raskem on see, et tänapäeva õpilase infotulv on tohutu. Tundub, et nende tähelepanu saamine on võimatu. Kas mina õpetajana õpin kohanema pidevalt muutuvas ühiskonnas?“ küsis koolitaja.
Ene Hiiepuu sõnas, et liiga palju pööratakse tunnis tähelepanu sellele, mida tulevikutöökohad noortelt üldse ei oota, ja tahaplaanile jäävad meeskonnatööoskused, eneseusaldus, kohanemisvõime, sotsiaalne vastutus. „Mitte muutunud õpikäsitus, vaid miks see ikka veel muutub, mis takistab muutusel toimumast,“ ütles Ene Hiiepuu. „Inimesed tajuvad muutuseid erinevalt: ühe jaoks on kool ikka veel 19. sajandis, teise jaoks on muutuseid liiga palju.“
Lähemalt analüüsiti sisendipõhist õpet ja väljundipõhist õpet. „Mis on õpilast aktiveeriv õpe, on väga erinev, aga kõik arvavad, et nad kasutavad seda. Probleem on selles, et õpetaja jagab tunnis küll ülesandeid, aga ta ei õpeta õppima. Ma näen meie koolis tundides peamiselt õppimise osa, vähem häälestust õppimisele, peaaegu üldse mitte tagasisidet ehk refleksiooni,“ rääkis Ene Hiiepuu.
Rühmatöödena vaadeldi, mis on sisendipõhise ja väljundipõhise õppe erisused, miks väljundipõhine õpilast aktiviseerib, kuidas on ühel või teisel juhul tund üles ehitatud.
Kaks aktiivset koolituspäeva said osalejatelt positiivse tagasiside. Koolituse toimumist toetas SA Innove ESFi projektitoetuste „Õpetajate ja haridusasutuste juhtide professionaalse arengu edendamine koostöövõrgustike kaudu" raames.
Autori fotod.
Samal teemal: