Gustav Adolfi Gümnaasiumi keemiaõpetaja Katrin Soika alustab jutuajamist tõdemusega, mis küsijas kerget, aga positiivset hämmingut tekitab. „Kõik minu suguvõsas on õpetajad: mu ema on inglise keele ja isa füüsika- ning tööõpetuse õpetaja Gustav Adolfi Gümnaasiumis, mu vanaema oli inglise keel õpetaja siinsamas koolis, mu vanaisa andis füüsikaloenguid Tallinna Polütehnikumis, mu onu oli natuke aega õpetaja, mu õde on  keemia- ja füüsikaõpetaja, mu abikaasa on füüsikaõpetaja, abikaasa ema on lasteaiaõpetaja. Ei kujutagi kellegi muuna ennast ette, olen eluaeg tahtnud õpetaja olla,“ ütleb Katrin Soika.

Selle peale ei jää muud üle, kui küsida, et kui on perekondlikud kokkusaamised, kas siis räägitakse ainult koolist? „Nii kipub olema jah. Meil on ikka teiste elukutsete esindajaid ka, aga nemad peavad paratamatult koolijutte kuulama,“ naerab Katrin Soika.

Keemiaõpetaja sai Katrinist aga nii: esimene nn jooksev hinne, mille ta keemias sai, oli „3“. Muidu heale, kiituskirjadega harjunud õpilasele oli see üks paras peamurdmise koht ja ta otsustas, et nii edasi ei saa minna. „Vaatasin, et keemia on paljudele raske õppeaine. Mina hakkasin ühel hetkel keemiast aru saama, aga teistel nii lihtsalt ei läinud. Kui ma kaaslastele keemiavalemeid jm selgitasin, siis taipasin, et tänu minule saavad nemad ka aru. See hakkas mulle meeldima! Lisaks tundus keemia õpetamine üsna huvitav ja looduses toimuva vastu tundsin tänu vanaisale huvi juba mudilasena,“ rääkis Katrin Soika.

Keemiaõpetajaks õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis, millest lõpetamise hetkeks oli saanud Tallinna Ülikool. Õpetama hakkas Katrin Soika juba 16-aastaselt, siis küll inglise keelt väikestele lastele ühes väikeses erakoolis. Keemiaõpetajana alustas ta Tallinna Kristiine Gümnaasiumis, seejärel tuli tööle Gustav Adolfi Gümnaasiumisse. Keemiaõpetaja staaži on tal kokku 15 aastat. Ja üks oluline teetähis jäi möödunud aastasse – Katrin Soika tööd tunnustati „Eestimaa õpib ja tänab“ galal aasta gümnaasiumiõpetaja tiitliga.

Gustav Adolfi Gümnaasiumi keemiaõpetaja Katrin Soika. Foto: Madli Leikop

Mis teid õpetajatöö juures kõige rohkem köidab?

On kaks äärmust. Mulle meeldivad need lapsed, kes mõistavad kõike väga lihtsalt ja nad tahavad kogu aeg midagi lisaks, midagi keerukamat. See sunnib mind ka teistmoodi mõtlema. Õpilased on osavad, nad oskavad esitada selliseid küsimusi või jõuda selliste järeldusteni, millest mina ei ole kunagi mõelnudki! Teine äärmus on need, kes ainest aru ei saa. Neile püüad asja teha võimalikult lihtsaks, aga nii, et see veel tõene oleks. Mulle meeldib, kui saan uusi asju katsetada, mulle ei meeldi sügavasse rutiini laskuda. Mulle ei meeldi aastast aastasse teada, et sel ajal võtan töövihikus selle lehekülje lahti ja siis teise lehekülje. Teatud teemasid on mõttekas ning vajalik õpetada kindla ning muutumatu plaani järgi, aga ma tahan katsetada. Kui teen lastega praktilist tööd, siis järgmisel aastal proovin seda teha veidi teistmoodi. Keemias on varieerimine võimalik.

Mis aitab veel õpetamist rutiinist välja viia?

Konkursid ja olümpiaadid kindlasti. Kui õpilased neil osalevad, pean otsima lisamaterjale. Tundsin, et ka Koolielu ainemoderaatorite seltskonnas osalemine innustas; kuulsin, mida teised teevad, mõtlesin, kas saan seda keemiasse üle kanda.

Kas keemia on aine, mida õpilased pigem armastavad või peetakse keemiat siiski raskeks?

Ma ei tea, kui palju nad minuga julgevad ausad olla, mida nad mulle ütlevad ja mida omavahel räägivad. Üldiselt saan keemiatunnile positiivset tagasisidet. Aga eks ta on ikka paljudele raske õppeaine, sest on nii abstraktne.

Muidugi saab keemiatunde huvitavaks teha, aga mõnikord teeb asja raskeks see, et õpilasi on klassis palju ja ruumis, kus ma parasjagu tundi läbi viin, ei ole just parimad tingimused katsete läbiviimiseks. Keemiaklass ei mahuta kõiki keemiatunde, neid tuleb pidada ka mujal klassides. Keemiaklasside laborite sisustus vajab pidevat kaasajastamist ning ajaga kaasaskäimist. Meil on keemiaklass, kuid oleks tore, kui saaks selle sisustust veelgi kaasajastada.

Kuidas te põhjendate õpilastele keemia õppimise vajalikkust?

Proovin rõhuda sellele, et mul ei ole niivõrd vaja, et sa ainet tead, vaid et sa mõtelda oskaksid. Proovin olla piisavalt positiivne ja toetav, et õpilased ei tunneks hirmu, et nad ei kardaks eksida. See mõjutab väga, kas ta kardab õppeainet või mitte.

Missugused on olnud teie edukamad hetked õpetajana?

Mida pidada õpetajana edukaks hetkeks? Kui jätame konkursid kõrvale, ehkki tunnustust on vaja ja tunnustus tekitab hea tuju, siis mina saan väga positiivse emotsiooni siis, kui – ma õpetan oma lapsele ka keemiat – näen, kuidas see asi on talle kohale jõudnud, kui ma saan kodus ka tagasisidet.

Aga ega enda saavutused ei jäägi meeldi, kui tuleb näiteks eneseanalüüsi teha, siis otsin üles, et kus ma osalenud olen. Millegipärast ei ole need mulle nii olulised.

Konkurssidel ärgitab osalema see, et ma ei taha olla rutiinis, ma tahan midagi uut proovida. Ja tahan tehtut ka rakendada. Aga see nõuab aega. Viimastel aastatel tunnen, et ajaressurssi hakkab väheseks jääma.

Aasta gümnaasiumiõpetaja tunnustus – tuli see üllatusena?

Ikka tuli üllatusena, mul oli hea meel. Minu klassi lastel oli väga hea meel, tegid mulle järgmisel päeval üllatuse, sõime koos kringlit.

Digivahendid ja keemia?

Digivahendid on olulised, nad aitavad visualiseerida. Ma arvan, et tänapäeva maailmas ilma digioskusteta enam hakkama ei saa, me peame ka keemias digitaalset kirjaoskust arendama. Keemikul on valus vaadata, kui väikesed indeksid, mis peavad olema all (H2O) kirjutatakse suurelt (H2O), sest puudub oskus keemiliste ühendite valemeid arvutis korrektselt vormistada. Õpilastel on vaja teada, et kui on keerulised molekulid, siis on lihtsad võimalused nende joonistamiseks arvutis või nutividinas olemas.

Põhikoolis tahan digivahendite abil õppimist mängulisemaks teha, et need, kes pole väga motiveeritud, leiaksid digivahendist selle, mis viiks ta keemia juurde. Gümnaasiumis on digivahend ikkagi otseselt aine edasiandmiseks. Gümnaasiumisse peaksid olema tulnud õppima need, kes soovivad saada uusi teadmisi.

Mis on õpilase puhul elementaarne digipädevus?

Ma ootan, et ta oskaks teksti kirjutada, vormistada, oskaks tühikuid panna, kirjavahemärke kasutada. Ma väga tahaks, et nad oleksid natuke tuttavad Exeliga, kui 7. klassi jõuavad.

Mis on õpetaja puhul elementaarsed digipädevused?

Olen Tallinna Ülikoolis natuke keemia didaktik ka. Nendel, kes alles õpivad õpetajaks, on ka üsna palju probleeme sellesama keemilise kirjapildi vormistamisega, kuidas indekseid panna, nad ei tea ka programme, kus molekule koostada.  

Mõni keskkond või äpp, mida keemiatunnis kõige rohkem kasutate?

ACDChemSketch. Koht, kus saab joonistada molekule. Paberil oleksid tähed ja numbrid, seal saab molekuli teha ruumiliseks. See meeldib nii mulle kui õpilastele, alguses võtab keskkonna tundmaõppimine veidi aega. See on arvutipõhine. Nutivahendis meeldib mulle põhikoolis kasutada vabavaralist äppi Elements 4D. See on liitreaalsuse äpp. Selles mobiilses rakenduses on võimalik välja printida paberil olevate kuupide pinnalaotused, mille tahkudel on erinevad elemendid. Kokku on 6 erinevat kuupi (seega 36 elementi). Kuubid saab kleepida kokku ning vastava rakenduse abil tahvelarvutist või nutifonist vaadates on paberist kuupide asemel näha kuupides paiknevad lihtaineid, millest mõned reageerivad omavahel.

Aga kas keemiaklassis täitsa tavaline papist ja paberil Mendelejevi tabel on ikka olemas?

Jaa, täitsa olemas! Mulle väga meeldivad nutivahendid, aga nad mängivad mulle vahel trikke ka, 100-protsendilist usaldust ei ole.

Olete ka ise teinud e-õppematerjale. Millele tuleks nende puhul tähelepanu pöörata?

Kui keegi teeb e-õppematerjali plaaniga seda teistegagi jagada, siis oleks hea, kui mõni kolleeg selle enne üle vaatab. Sest me kõik mõtleme ja käitume erinevalt. Mina võin oma meetodis väga sees olla ja soovin kasutada õppematerjalis just seda, aga teine õpetaja ei pruugi selle meetodiga üldse kursis olla! Kas sellise materjali avalikustamisel-jagamisel on mõtet? Võib-olla see materjal ei abistagi õppimist? On hea, kui on keegi, kes su materjali kriitiliselt üle vaatab.

Aeg on e-õppematerjali tegemise juures kõige suurem probleem, st selle tegemiseks tuleb aega leida. Kui tahan korrektselt materjali teha, siis on ka autorlusega seotud probleemid, kasvõi pildimaterjali puhul. Kui ainult oma tunni tarbeks õpetaja mõne materjali koostab, siis vast ei jälgita neid reegleid nii rangelt.

Mulle tundub, et enda koostatud suuri e-õppematerjale kasutan oma tundides järjest vähem. Ajaga on asjad muutunud, ma käsitleksin praegu mõnd teemat hoopis teisiti kui aastate eest loodud õppematerjalis kirjas on. Kolme aasta tagune materjal ei ole mulle enam piisav. Materjalid on mul olemas, aeg-ajalt kasutan, aga mitte nii palju kui varem.

Mida te õpetajana mitte kunagi ei tee?

Ma mitte kunagi ei halvusta last klassi ees, isegi kui tean, et ta näiteks käitus väga halvasti. Ma ei taha, et laps tunneks häbistatust terve klassi ees.

Hindamine – numbriline või kujundav?

Olen proovinud kujundavat hindamist, aga avastasin, et kui sul on klassis 36 õpilast, siis lihtsalt ei suuda. Paarile tööle kirjutasin kujundava hindamise stiilis juurde, aga 36-le – ma ei ole nii osav, pean veel harjutama. Tõsi ju on, et kui tahaksin õpilase arengut näidata, siis arengut number „5“ ei kajasta.

Õpetajatöö Oscar on teil käes. Muidugi ei tee ükski õpetaja tööd selleks, et auhinda saada, aga siiski – kuhu on edasi pürgida?

Kui selle õppeaasta eesmärke silmas pidada, siis soovin, et mu 9. klass kenasti lõpetaks. Kui mõtlen kaugema tuleviku seisukohalt, siis – ma jätkan õpetaja ja keemia didaktikuna. Mulle meeldib, et olen saanud end natuke ka õpetajakoolitusega siduda. Keemiaõpetajaks õppijaid on vähe, õpetajakutse üldiselt ei ole populaarne, keemia on veel raske ka. Mõnikord küsin oma õpilastelt, et sul läheb keemias nii hästi, äkki lähed õpetajaks õppima. Aga noored ei leia, et see oleks neid motiveeriv elukutse.

Eks see amet on ebapopulaarne ka rahastatuse pärast. Kui ma suunan nii palju ajalist ressurssi oma töösse, siis ootan, et see saaks ka vastavalt tasustatud. Kui võtan aega oma laste, pere arvelt, siis tahaksin neile teisiti tagasi panustada. Ja kui ma ei tee oma tööd motiveeritult – kas õpilased siis naudiksid minu tundi? Kas mulle meeldiks siis koolis töötada? Arvan, et siis loobuksin üsna ruttu.

Aga teie ju ei loobu...?

Minul on pisik sees, ma ei saa õpetajatööst loobuda.

Autor: Madli Leikop, Koolielu haridusportaali toimetaja