Õpime koos ja muudame mõtteviisi


Avaldaja:Madli Leikop13. Jaanuar 2019

Klassiõpetajad Karin Tõevere ja Signe Varendi Tartust on enesetäiendamiseks, hariduselus kaasa rääkimiseks ja muutuste kiirendamiseks koolielus leidnud huvitava meetodi: taskuhäälingu „Õpime koos“. Saated leiavad huvilised Facebookist ja Youtube´ist.

Lugu klassiõpetajate Karin Tõevere ja Signe Varendi koostöös sündivast taskuhäälingust „Õpime koos“ võib alustada akadeemiliselt: saate teemad valivad saatejuhid lähtuvalt sellest, mis neid ennast kõige rohkem kõnetab ja inspireerib. Aga võib ka intrigeerivalt: „Üks saade on salvestatud sõna otseses mõttes vere maik suus, sest eemaldatud tarkusehamba pärast ma vestlusest küll ei raatsinud loobuda." (Karini meenutus - toim.)

Igatahes said „Õpime koos“ saated alguse aastajagu tagasi ühisest huvist haridusteemade, enesetäiendamise ja digivõimaluste kasutamise vastu, taustaks hea klapp kolleegide ja sõpradena. Karin Tõevere on Tartu Veeriku Kooli klassiõpetaja, Signe Varendi töötas samas inglise keele õpetajana ja on 2018. aasta sügisest klassiõpetaja Tartu Forseliuse Koolis. 

„Tartu Veeriku Koolis said kolleegidest peagi sõbrad, sest meid liitsid ühised huvid, mõtted ja projektid,“ meenutas Karin. „Pärast tööpäeva jäime sageli pikalt vestlema, jagasime päeva õnnestumisi ja andsime üksteisele nõu. Ühel hetkel tekkis idee vestlused salvestada ja oma mõtteid kolleegidega jagada. Parim võimalus selleks tundus just podcast ehk taskuhääling.“

Signe sõnul andis koostööle ja saadete sünnile hea tõuke kooli osalemine ja võit Samsung Digipöörde programmis. Samast Digipöördest jäi mõlemale meelde podcast ning Karin ja Signe otsustasid taskuhäälingu tegemise endale selgeks teha. „Esimesed saated salvestasime kahekesi ja vestlesime tööga seotud teemadel,“ meenutas Signe. Salvestamine sai selgeks, juttu jätkus üheksaks saateks ning pere ja kolleegide positiivne tagasiside julgustas saateid ka avalikustama. „Kuna meile mõlemale meeldib audiosaateid kuulata ja tundsime eestikeelsest haridusteemalisest saatest puudust, mõtlesime tegevust jätkata ja uue suuna võtta. Kutsume saatesse külalisteks tunnustatud hariduselu praktikuid ja visionääre, kes jagavad meiega arutelu käigus oma teadmisi, kogemusi ja ideid.“ 

Kas mäletate esimest saadet, oma mõtteid, tegevusi, loomingulist rõõmu või ka takistusi, mis tuli ületada? 

Karin Tõevere: Esimene salvestus toimus köögis. Telefon morsikannul salvestas meie konarlikku vestlust. Pärast esimest katsetust kuulasime materjali üle. Ebamugav oli kuulata oma häält, koledalt kõlavaid parasiitsõnu, mõttepauside ee-sid ja sõnakorduseid. Kõigest hoolimata oli meil koos lõbus ja põnev. Ilmselt seetõttu suutsingi natuke kahtlevat Signet veenda, et proovime ja katsetame enesearengu mõttes veel ja ei muretse sellepärast, mida teised arvavad. Kui midagi muud sellest välja ei tule, siis ühel hetkel oleme ehk suutelised ilusat eesti keelt rääkima. 

Signe Varendi: Kuulasin just meie esimest saadet ning minu värisev hääl ja justkui harjutatud vastused tuletasid meelde, et salvestasime iga küsimust mitu korda, kuna mõte jooksis kogu aeg kinni või purskasin kohmetusest lihtsalt naerma. Võiks ju arvata, et õpetajana tuleb mul rääkimine hästi välja, kuid vestluse salvestamine muutis ettevaatlikuks. Tundsin, et iga lause peab olema sisukas ja täiuslik. Samas oli lõbus koos sõbraga mugavusstoonist välja astuda ja tunda end õpilase rollis. Eneseületus andis juurde enesekindlust ja tahtejõudu edasi proovida. 

Mille järgi valite teemad ja esinejad? Kas intervjueeritavaid on raske esinema saada? 

Karin Tõevere: Teemad valime lähtuvalt sellest, mis meid ennast kõnetavad ja inspireerivad ning mille vastu võiks olla ka laiem huvi. Kindlasti on igal saatel oma sihtgrupp, olgu selleks siis õpetajad, õpilased, koolijuhid või lapsevanemad, aga igal juhul on saated kõigile neile, kellele läheb korda Eesti haridus ja hariduselus toimuv. Saatekülalised osalevad tegelikult meelsasti, kõigil neil on missioonitunne oma valdkonnas kaasa rääkida. Väga sageli on meid endale külla kutsutud. Need külaskäigud on meie jaoks eriti põnevad olnud ning mõnes mõttes on inimesed oma kodus ilmselt ka avatumad ja enesekindlamad. 

Signe Varendi: Saadete teemad lähtuvad kõik isiklikust huvist ja on väga erinevad. Kutsume saatekülalisteks meid paeluvaid ja inspireerivaid hariduselu tegelasi, kajastame üritusi ja algatusi, tutvume alternatiivsete lähenemistega ja piilume teiste koolide tegevusse. Meie saated on suunatud eelkõige õpetajatele ja noortele, kes mõtlevad õpetajaameti peale. Samas puudutame ka teemasid, mis võiks kõnetada lapsevanemaid ja koolijuhte. Tundub, et inimestel on sellist saadet vaja, sest hoolimata tihedast töögraafikust on nad andnud nõusoleku ja leidnud aja meid külastada või külla kutsuda. 

“Õpime koos” salvestamise juures on mulle eeskujuks olnud Ingrid Peegi saade “Hallo, Kosmos!” selles mõttes, et ta laseb saatekülalisel pikalt ja sekkumata oma lugu rääkida. Meie pakume oma saatekülalistele sama. 

ÕK2.jpg

Tehnilisest poolest

Taskuhääling sai alguse nutitelefonist. Saadete avalikustamine seadis helikvaliteedile kõrgemad nõuded. Toetust küsiti Tartu Linnavalitsuselt ning soetati mikrofonid, kõrvaklapid ja statiivid. Nüüd kasutavad saatejuhid salvestamisel sülearvutit ja Voicemeeter programmi ning töötlemisel Audacity programmi. Helifail laetakse otse SoundCloudi platvormile kuulamiseks ning videofail, mille oleme teinud Wondershare Filmora videotöötlusprogrammiga, laetakseYouTube’i kanalile. Saateid levitavad Karin ja Signe oma Instagrami ja Facebooki kontodel. „Oleme põlveotsast alustanud, YouTube’i abil õppinud ja teeme kõike ühiselt. Meile meeldib eneseareng ning püüd järjest paremat kuulamiskogemust pakkuda,“ ütlesid nad ise.

Seni kõige rohkem kuulatud saade oli õppimist toetavast hindamisest

Karin ja Signe ütlevad selle saate kohta nii: Seitse aastat tagasi kinnitati põhikooli riiklik õppekava, mille 20. paragrahvis ilutses täiesti uudne mõiste kujundav hindamine, millest sai ajapikku õppimist toetav hindamine. Räägime Tartu Raatuse Kooli klassiõpetaja ja õppetooli juhi Helina Mugraga, kas ja kuidas on kool ja kodu, õpetajad ja õpilased õppimist toetava hindamise omaks võtnud ja kas varsti saab õppimist toetava hindamise asemel rääkida õppimist toetavast õpetamisest. Helina tutvustab õppimist toetava hindamise põhimõtteid, seda kuidas tema selleni jõudis ning kuidas oma igapäevast tööd planeerib.

Saade on tasuta kuulatav Soundcloudis ja YouTube's ning meid saab järgida Instagramis ja Facebook'is

Kas te olete intervjuud tehes pigem ajakirjanikud või pigem õpetajad? Missugune intervjuu on seni enim meelde jäänud?

Signe Varendi: Kindlasti ei aja me saatega taga ajakirjanduslikku tõde. Küsime saatekülalistelt just neid küsimusi, millele tahame õpetajana ise vastuseid saada, mis paneks meid mõtisklema ja oma teguviise analüüsima. Enne saadet teen eeltööd internetis ning mõtlen vastavalt teemale välja küsimused, mis aitaksid külalist ja tema tegevust tutvustada. Mulle meeldib küsida külalise koolitee, eredamate koolimälestuste ja õpetajate kohta. Huvitav on kuulda ka teekonnast õpetajaameti või hariduselu juurde ning unistuste koolist. Salvestamise juures on minu jaoks kõige raskem teemas püsimine, sest süvenenult kuulates tekib vahepeale nii palju uusi mõtteid ja küsimusi. Nii kulubki mõne saate järeltöötlemiseks mõnikord päevi, et meie hüplik vestlus kuulajasõbralikumaks muuta. 

Eredalt on meeles sisukas ja südamlik vestlus hariduselu edendaja Triin Noorkõivuga, kellelt lausa ammutasime inspiratsiooni tegutsemiseks. Positiivselt ärevaks muutis hetk, kui sain aru, et Triin toob enesele teadmatagi näite minust kui ühest klassijuhatajast, kellega ta Tagasi Kooli videokonkursi raames kirja teel suhtles. 

Tooksin välja ka humoorika ja sooliselt tasakaalustatud vestlusringi Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi meesõpetajate Erik Säre ja Indrek Pajuriga, mille käigus saime kinnitust, et Eesti koolidesse on rohkem meesõpetajaid vaja. 

Meelde on jäänud ka saade meie kõige pisemate ja armsamate külaliste, 4-5-aastaste lasteaialaste ja nende andeka õpetaja Heily Leolaga, mis tekitas soovi ka lasteaias töötada. Tegelikult on iga saatekülaline olnud eriline ja iga saade meeldejääv.

Karin Tõevere: Ajakirjaniku kingad on veel liiga suured. Pigem olen õpetaja, sageli ka lapsevanema või õpilase rollis. Uurin ja küsin seda, mis mind huvitab või arvan, et kuulajat võiks huvitada.

Enne igat saadet valmistame ette saatekülalise tutvustuse ja põhiküsimused, seega väike kondikava on kogu aeg ees. 

Iga külalisega seostub mul mingi seik või emotsioon. Pikk ja südamlik vestlus oli Treffneri gümnaasiumi õppealajuhataja Aime Pungaga gümnaasiumi ühiskatsetest. Pärast mikrofonide väljalülitamist jäime kooli veel viieks tunniks vestlema ja arutlema.

Kirkalt on meeles rõõm, kui esimene külaline pealinnast, Birgy Lorenz meie saatesse tuli. Birgy positiivsus andis väga palju lisamotivatsiooni saadetega jätkamiseks ja tundub, et ta hoiab siiani meil silma peal. 

Üks saade on salvestatud sõna otseses mõttes veremaik suus, sest ma ei raatsinud vestlusest loobuda eemaldatud tarkusehamba pärast.

Ja muidugi tavalised eetriapsud ning soovimatud taustahelid, mida ise klapid peas saadet tehes ju ei kuule, nt meeletu vihmavaling, naabrite mootorsaag, lööktrell ja ehitusmeeste hõiked, erinevad sõidukid, kaunis linnulaul. Kuna kõike ei saa välja lõigata, lisavad need minu arvates saadetele maalähedust ja emotsioone.

Kuidas te oma "Õpime koos" kogemusi-teadmisi saate õpetajatöös või lausa tunnis kasutada? 

Karin Tõevere: Ma arvan, et taskuhäälingul on suurem mõju kui ühe konkreetse tunni muutmine, see on mõtteviisi muutus. „Õpime koos“ on avardanud minu maailmavaadet ja mind igas mõttes täiendanud. Sama kogemust loodame pakkuda ka oma kuulajatele, ikka selleks, et haridusuuendused jõuaksid kiiremini koolidesse.

Signe Varendi: Saadete salvestamine on minu jaoks kui koolitusel osalemine. Igalt külaliselt on midagi õppida ja õpetajatöösse kaasa võtta. Olen saanud praktilisi võtteid, kuidas kasutada tunnis VEPA Käitumisoskuste Mängu, rakendada õppimist toetavat hindamist ja muuta koolipäev õpilaste jaoks liikuvamaks. Olen teada saanud alternatiivsetest õppimisviisidest ja uutest lähenemistest, mis on mind leidlikumaks muutnud. Taaskord õpilase rollis olemine, silmaringi laiendamine, õpetajaameti olulisuse ja mõju peale üldisemalt mõtlemine on mind kindlasti mitmekülgsemaks õpetajaks muutnud. 

Ja lõpuks - ega nüüd pole ometi tekkinud tunnet, et olete vale elukutse valinud, äkki oleks tulnud ikka ajakirjanikuks hakata? Mis õpetajatöö juures köidab? 

Signe Varendi: “Õpime koos” tähendab mulle kvaliteetaega sõbra ja kolleegidega, pakub õppimis- ja jagamisrõõmu ning rahuldab uudishimu hariduselus toimuva vastu. Õpetajaametis tunnen end koduselt, kuid otsin ka pidevalt uusi väljakutseid. Köidab see, et õpetajana saan oma igapäevatööd rikastada mind huvitavate tegevustega. Naudin blogimist, video- ja fotograafiat, projektide läbiviimist, tantsimist ja reisimist ning rakendan neid ka töös õpilastega.

Karin Tõevere: Õpetajana kannan endas erinevaid rolle ja ameteid, mistõttu on õpetajana töötamine küll pingeline, kuid samas rutiinivaba, loominguline ja väga huvitav. Kõige enam köidab mind õppimise ja õpetamise juures pidev areng ja seda nii iseenda kui õpilaste mõttes. Ühelt poolt kannustavad õpilaste edusammud, teisalt võimalused ennast täiendada ning uusi teadmisi oma töös rakendada. Õpetajatöö vaheldusrikkus on see, mis mulle hästi sobib, sest ükski päev ei ole teise sarnane.

ÕK3.jpg

Fotod: taskuhäälingu "Õpime koos" FB-lehelt autorite loal