Õpetajate täiendkoolitused on praktikute koostatud 
Tiigrihüppe Sihtasutuse koolitusjuhi Signe Piirsalu sõnul lähtutakse koolituse korraldamisel järgmistest põhimõtetest: koolitus peab olema asjakohane ja vastama kaasaegsetele nõudmistele (toetutakse õpetaja kutsestandardile ja Tiigrihüppe SA õpetajate haridustehnoloogilisele pädevusmudelile, käsitletakse e-õppes kasutatavaid metoodikaid ja tehnoloogiaid);
koolitus peab olema veelgi paremini kõigile kättesaadav (koolitajateks on erinevates maakondades tegutsevad tegevõpetajad; koolitajate võrgustikes ja tihedas koostöös ülikoolidega toimub pidev areng ja koolituse kaasajastamine – nii ei teki e-pedagoogika kaugel praktilisest koolielust. Kõik vahendid ja meetodid on praktikutel läbi proovitud ja sobivad üldhariduskooli õppeprotsessi);
koolituses sisalduvad meetodid ja vahendid peavad olema paremini rakendatavad (kuna spetsiaalselt Eesti koolide jaoks loodud tehnoloogilised võimalused (nt õppeprogrammid jms) on veel siiski üsna piiratud, oleme koolitusel rõhutanud veeb 2.0 vahendite tähtsust – kiiresti arenev sotsiaalne tarkvara on õige lähenemise korral õppetöös hästi rakendatav ja kõigile kättesaadav, püüame koolitusel vastavaid metoodikaid käsitleda);
koolituse lõppedes peab õpetajal olema võimalus saada lisainfot/tuge õpitu rakendamisel (ajast ja kohast sõltumatu sotsiaalne suhtlemine õpikogukonnas toetab õpetajaid).  

Sajaprotsendiline kursuste täituvus (ja 96%-line lõpetanute hulk) lubab arvata, et ka need, kes võib-olla koolitusele tuleku eel kahtleval seisukohal on, mõistavad e-pedagoogika tähtsust. „Kursusel olles tekib õpetajatel huvi juba jätkukursustele registreerumise vastu. Paljud kursuse käigus alustatud tööd arenevad pärast koolituse lõppu edasi ja saavutavad mingil hetkel piisava täiuslikkuse (näiteks mõne konkursi jaoks).“

Tiigrihüppe Sihtasutus püüab jätkuvalt hoida koolituste praktilist joont. „Tahame senisest enam oma koolitusi ka uute õppekavadega siduda,“ räägib Piirsalu ning annab aimu uuendustest koolituse alal:  „Valmimas on valdkonnapõhised e-kursused õpetajatele, mis pakuvad praktilisi näpunäiteid, kuidas IKT-d oma aines kasutada. Piloodina käivitub 2011. a. veebipõhine e-kursus „IKT matemaatikas“ –koolituse materjalid on kõigile kättesaadavad. Koolituse ametlikuks läbimiseks ja tunnistuse saamiseks registreerib õpetaja ennast kursusele ja teeb mentori juhendamisel läbi kogu kursuse koos õpiülesannete ja praktiliste töödega.“

Lisaks pakub sihtasutus 2010. aastast IKT-alast metoodilist koolitust ka lasteaedade õpetajatele. „Projekt on osutunud üliedukaks – lasteaedade õpetajate huvi e-õppe vastu on väga suur, mistõttu olime sunnitud tegevuste mahtu esialgsete plaanidega võrreldes kahekordistama. Lasteaednike koolitused jätkuvad ka järgmisel aastal,“ lubab Piirsalu.

Õpetaja rolli muutumine täiskasvanute koolitajana
Sihtasutuse koolitusplaani aitavad ellu viia 39 tegevõpetajast koolitajat üle Eesti. Koolielu vestles kolme koolitajaga, kes viivad koolitusi läbi Läänemaal, Lääne-Virumaal ja Tartumaal.
Haapsalu Kutsehariduskeskuses töötav Mall Vainola on koolitööd teinud 20 aastat, neist viimase kümne jooksul ka õpetajaid koolitanud. Janika Kaljula alustas õpetajatööd 18 aastat tagasi Palivere Põhikoolis, tänaseks on ta juba 15 aastat Miina Härma Gümnaasiumis töötanud ning enamuse sellest ajast ka õpetajate ees seisnud. „Koolitajaks sain olude sunnil – olin arvutiõpetuse õpetaja, õpetajad vajasid arvutialaseid teadmisi.“ Haljala Gümnaasiumis infojuhina alustanud Maris Maripu on värske DigiTiigri koolitaja, koolis õpetab ta arvutiõpetust, on tänaseks „arvuti-pisikuga nakatanud“ nii enda kooli kui ka Kadrina Keskkooli õpetajaid. „Kui ma midagi arvutimaailmast avastan, siis seda kindlasti enda teada ei jäta, alati leidub vähemalt üks kolleeg, kellele uudisest teatan,“ räägib Maripu. 
Kõik kolm kandideerisid erineval ajal Tiigrihüppe koolitaja kohale ning on sellele tööle tänaseni truuks jäänud.

Vastavalt oludele ja ühiskonna vajadustele on muutunud ka koolituskursuste sisu. Kas ka DigiTiigri koolitaja roll on ajaga muutunud? Vainola mäletab kümne aasta tagust uue rolliga vaevalist harjumist. „Pabistasin enne koolitusi ikka päris palju. Tasapisi kogemusi saades läks enesetunne koolitajana kindlamaks. Käisin mõnedel andragoogika lühikoolitustel ning märkasin oma imestuseks, et hakkasin samu meetodeid, mida soovitatakse kasutada täiskasvanutega, kasutama ka gümnaasiumiõpilaste tundides. Täiskasvanute koolitamine on õpetanud õppijat rohkem usaldama ning pakkuma talle võimalusi ise õppeprotsessi üle otsustada ja valikuid teha.“ Vainola on hakanud kasutama tundides rohkem paaris- ja rühmatööd ning arutelusid.

Maripu ütleb, et täiskasvanuid on kergem koolitada. „Nad teavad, mis on neile vajalik. Õpilane on seevastu nagu sunnitud olukorras, ta peab õppima õppekavas ettenähtut.“ Maripu sõnul on enesetäiendamine õpetajate jaoks tavapärane, koolitused annavad juurde palju teadmisi ning võimaluse end proovile panna.

Kaljula meenutab, et koolitajana alustades õpetas ta pigem vahendite kasutamist ja püüdis nende juurde lisada ideid, kus ja kuidas midagi kasutada. „Nüüd on olulisem metoodiline pool ja sinna juurde parima vahendi valimine, see on tegelikult väga keeruline. Võtame näiteks kas või õppematerjalide avaldamise internetis – üks koolitusele tulnud õpetaja uurib piltide avaldamise kohta, teine tahab infot tekstiga tegelemiseks, kolmas soovib veebi üles panna teste-ülesandeid. Nii me siis arutlemegi, milline vahend millekski sobivaim oleks.“ 

Tiigrihüppe Sihtasutuse koolitusjuhi Signe Piirsalu sõnul on DigiTiigri koolitajatest aastate jooksul saanud juhtivad haridustehnoloogid. „Enamasti mitte küll ametlikult, kuid nad on selles valdkonnas kujunenud või kujunemas hinnatud nõuandjateks nii oma koolis kui ka kogu maakonnas. Paljud meie koolitajad leiavad rakendust ka kutse- ja kõrgkoolide ekspertide või lektoritena,“ kiidab Piirsalu. 

Hetkeseis: e-pedagoogika tuleb igal õpetajal enda jaoks välja mõelda 
Mall Vainola sõnul tähendavad viimasel ajal tihedat kasutust leidvad mõisted e-pedagoogika, veeb 2.0 jms muutusi, samuti ka julgust katsetamisel. „Uute vahendite-võimaluste rakendamine ei pruugi ju alati kohe õnnestuda. Õpetajad peavad olema hästi julged ja ettevõtlikud kõigi uute vahendite katsetamisel, analüüsima,kas üks või teine võimalus on õppetöös kasutatav ja annab lisaväärtust.“ Vainola ütleb, et hetkel tuleb e-pedagoogika igal õpetaja enda jaoks ise välja mõelda – see aga eeldab tahtmist ja aega. „Õnneks on internetis palju väga huvitavaid e-materjale, mis on headeks e-pedagoogika näideteks.“

Maris Maripu leiab, et veeb 2.0 on suurte võimalustega termin. „Kindlasti võidavad need, kel piisavalt uudishimu ringivaatamiseks, kellel jätkub julgust katsetada, kes tahavad uut proovida.“ Maripu pakub esimese näitena veeb 2.0-mõistele mõeldes Koolielu portaali. „Samuti on heaks näiteks ajaveebid. Klassiblogi ei ole enam mingi uudis. Püüan ka ise sel õppeaastal tekitada huvi 5. klassi õpilastes ajaveebi pidamiseks. Esialgu tuleb olla abistavas rollis, eks hiljem saavad õpilased juba ise ajaveebiga hakkama.“ Maripu on loonud kasuliku info koondamiseks oma kodulehe, mida võib käsitleda ka tema e-portfooliona. Lisaks kasutab ta igapäevaselt veebilehe järjehoidjat Netvibes ning faililadu http://box.net, ja soovitab teistelegi. Janika Kaljula jaoks märgistab veeb 2.0 koostööd, koostöövõimalusi ja suhtlemist. Samas tunnistab ta tagasihoidlikult, et igapäevaselt matemaatikaõpetaja tööd tehes pole ta sugugi aktiivne veeb 2.0 vahendite kasutaja. „Kasutan blogi ja e-õppe keskkondi õpilastele materjalide jagamiseks, rühmatööde tegemiseks, täiendavate tööülesannete lisamiseks jms. Isiklik kogemus on eTwinningu raames toimunud projektitööst Poola õpilastega, kus kasutasime nii blogi kui ka eTwinningu platvormi.“ Enne eksameid ja kontrolltöid saavad õpilased õpetajatega nii Messengeri kui ka Skype’i kaudu suhelda – neid õpilaste põhilisi „sõpru“ tuleb õppimisel targalt ära kasutada. Kaljula ei näe vajadust e-keskkondi oma igapäevases töös pidevalt kasutada, kuid interaktiivsed ja digitaalsed õppevahendid omavad tema jaoks tähtsat rolli. „Matemaatikuna ei kujuta ette tunde ilma GeoGebrata.“ Kaljula ootab muutusi seoses uue õppekava rakendamisega. „Leian, et mitmesuguseid tunde võiks õpilastele anda e-õppe kujul. Toon siia hea näitena Tartu Ülikooli e-kursuse gümnaasiumiõpilastele „Infopädevus ehk miks Google’ist ei piisa“. Kaljula arvab, et just praegused lasteaias või algklassides õppivad lapsed sunnivad õpetajaid kasutama teistsuguseid vahendeid, ka nende vanemad on valmis õpetajaga suhtlemisel kasutama pigem e-kooli foorumit kui näost-näkku koosolekuid. „Väga põnev aeg on.“

Lapsed ja lapsevanemad elavad e-elu. Aga õpetajad? Milline mulje on jäänud koolitusi läbi viies? „Õpetajad on erinevad,“ ütleb Mall Vainola. Maripu ja Kaljula nõustuvad temaga. „Kõik oleneb õpetaja uudishimust, pealehakkamisest, ajast jne. Mõjutavaid tegureid on palju ning tulemusedki sõltuvad neist,“ räägib Maripu. Kaljula sõnul on õpetaja osa ühiskonnast – ka õpetajate hulgas on innustujaid ja vaikselt kõrvaltvaatajaid. „Õpetaja töö on paljuski kinni traditsioonides ja õppekavas,“ ütleb Kaljula. „Alles käivituvas õppekavas on sisse kirjutatud arvutite kasutamine ainetundides. Infotehnoloogiavahendeid on õpetajal tülikam kasutada – klassis on kuni 36 õpilast, arvuteid aga 18, tunni ettevalmistus aeganõudvam, materjal vajab väga põhjalikku läbimõtlemist. See, millele spetsialistil kulub minut, võib ühel tavalisel tublil ja töökal õpetajal võtta aega tunde.“ Tasapisi tegutsedes tekib vilumus ning üha enam õpetajaid leiab tee paaril-kolmel tunnil veerandi jooksul ka arvutiklassi.

Õpetajad ootavad praktilisi nõuandeid
Mall Vainola kogemuse põhjal võib öelda, et DigiTiigri koolitustel vaimustuvad õpetajad kõige enam mõistekaartidest ja ajaveebidest. „Õpetajatele meeldib esitluste koostamise juures näiteks mängude loomine ja teiste lisavõimaluste tundmaõppimine, suhteliselt populaarne on ka uuem teema „pilditöötlus“. Maripu ütleb, et õpetajaid innustavad kõige rohkem rakendused, mida saab kohe kasutama hakata, mis pole väga keerulised. Aeg-ajalt kohtab ka skeptilist suhtumist: miks mul seda vaja on, siiani olen ilma hakkama saanud.“ Kaljula sõnul tahab õpetaja väga täpselt teada, kuidas mingi veebividin vm tema tööd hõlbustab. „Kui õpetaja leiab, et teatud vidin on talle vajalik, võtab ta selle kiiresti omaks. Kõige toredamad ongi olnud sellised koolitused, kus õpetaja tunneb vajadust mingi vahendi kasutamise järele ja koolituspakkumine osutub tema päästjaks.“ Kaljula toob näiteks interaktiivse tahvli koolituse: õpetajal oli tahvel klassis, aga kasutada ei osanud. „Vaat siis läksid õpetaja silmad särama, kui tutvusime Notebooki tarkvaraga – kohe hakkasid õpetaja mõtted liikuma, mida teha, millal kasutada.“ Pikaajaliste kogemuste põhjal võib Kaljula öelda, et igaüks võtab koolituselt midagi kasulikku kaasa.

„Mulle tundub, et muutustega paremini kaasaminejad ja entusiastlikumad IKT kasutajad on meie maakonna väiksemad koolid,“ ütleb Vainola. „Eks siin ole ka objektiivsed põhjused: klassid on väiksemad, arvutiklassi pääseb lihtsamalt, üksteist abistatakse hea meelega. On ju suur vahe, kas arvutiklassis on 15 või 30 õpilast.“ Vainola on märganud sedagi, et väikestes koolides teevad õpetajad erinevate projektide raames rohkem ja meelsamini koostööd, ka tundub talle, et uute vahenditega lähevad kiiremini kaasa just algklasside õpetajad. Maris Maripu ütleb vahvalt: „Kui senini on arvutit „teietatud“, siis äsja toimunud koolitusel mainis üks õpetaja, et tahab arvutiga „sina peale“ saada. Arvan, et see kehtib paljude õpetajate kohta. Tuleb vaid seda eelpool mainitud „arvuti-pisikut“ edasi kanda.“

Janika Kaljula sõnul on koole, kus arvuti kasutamine on au sees ja neidki, kus see nii pole. Muutused tulevad kindlasti uue õppekava rakendamisel. „Arvan, et õpetajad kasutaksid arvutit rohkemgi, kui poleks ajapuudust. Hea materjali tegemine nõuab aega,“ ütleb Kaljula. „Iga õpetaja tahab ise oma materjali luua, kuigi internetist leiab juba väga häid materjale. Aga Eesti õpetaja pole veel harjunud jagama oma vara talle tundmatu õpetajaga. Kindlasti peaks õpetajaid rohkem suunama juba olemasolevate materjalide juurde (erinevate konkursside tulemusel tekkinud tööd on väga head) ja julgustama neid oma materjale avaldama. Tiigrihüppe Sihtasutusel on selleks ka koolitus loodud „KooliMill – õppematerjalide koostamine veebipõhiste vahenditega“.“
 
Uued ideede kandjad ja loojad ootavad avastamist 
Kas õpetajate koolitajatel on ka unistusi? „Kui õpetajad koolituse lõpus tutvustavad oma ilusaid, huvitavate ideede ja lahendustega lõputöid, kust on näha õpetaja areng selle kursuse jooksul, siis rohkem polegi vaja – see innustab ja annab jõudu,“ ütleb Mall Vainola ning unistab sellest, et kohtub oma koolitustel edaspidigi ärksate õppuritega, kellelt ka temal on midagi õppida. Maris Maripu soovib lisaks klassiruumide täiendamisele uudsema tehnikaga sedagi, et ta suudaks õpetajates tekitada rohkem kindlustunnet. „Arvutit ei pea kartma. Arvutile ei ole võimalik seda uurides haiget teha. Arvutiga on tõsised lood alles siis, kui see tossab.“ Samuti unistab Maripu sellest, et kui õpetajad on koolitusel tehnoloogia imelised võimalused avastanud, leiaks õpitu rakendust ka õpetajatöös. Või isiklikus elus.

Janika Kaljula loodab, et õpetajatest õpilased kasutaksid arvutit mõistlikult ning leiaksid aega ka muud kaunist enda ümber märgata – seda infotehnoloogiliselt ja loodusesõbralikult jäädvustada ning teistelegi edastada.

Millest unistab koolitusjuht? „Koolituse mõju on väga raske hinnata,“ nendib Piirsalu. „Olen veendunud, et sihtasutus on õpetajate koolituses õigel teel, õpetajate teadmised on aastate jooksul oluliselt kasvanud. Rõõmustav on leida õpetajate hulgast järjest uusi ja uusi ideede kandjaid ja loojaid. Paraku on enamus õpetajatest nii tagasihoidlikud, et nende tegemised tulevad ilmsiks suhteliselt ootamatult ja üsna harva. Pealehakkamis- ja katsetamisjulgust, õpetajad!“

Koolielu
Lisatud 20. oktoobril 2010