Õpetaja rolli muutumine
Istusin ühel õhtul koos oma kooliskäivate lastega ümber laua ja vestlesime päevasündmustest. Juhtumisi oli lauale jäänud viimane Õpetajate Leht. Üks poistest lappas lehte ja luges pealkirju, kuni märkas Hasso Kukemelki artiklit, mille pealkirjaks oli “Noored muutuvad ja koos sellega peab muutuma ka õpetajakoolitus“. Ilma pikemalt mõtlemata sõnastas üks poistest pealkirja ümber nii: “Noored muutuvad ja koos sellega peab muutuma ka õpetaja“. Tundus, et noore inimese südames on mure õpetajate pärast, kes hoiavad kiivalt kinni sisseharjunud õpetamismeetoditest ja jäigast suhtumisest, kirjutab Aegviidu Põhikooli direktor Tiina Steinberg.
Kool on tundlik organisatsioon
Muutumine koos õpilastega, kes lakmuspaberina ümbritsevat maailma imavad, on täiskasvanu jaoks ilmselt keeruline. Tõsi on seegi, et aruka ja haritud inimesena, kes ju õpetaja tegelikult on, ei peagi ummisjalu kõigega kaasa jooksma.
Me kasutame tihti väljendit „kool on oma olemuselt konservatiivne“. Kindlasti on, ja peabki olema, sest suured, ülepaisutatud muutused võivad meid hoopis kõikuma lüüa ja viia liiva meie jalge alt. Ometi ei jäta ükski muutus meid puudutamata. Olgu see siis e-kooli uue näoga kaasaminemine või noorte inimeste protestiga kokkupuutumine igapäevases koolielus.
Kool on tundlik organisatsioon. Koolielus peame me arvestama mitmete osapooltega, nagu kooli juhtkond, kolleegid, erineva suhtumisega õpilased, muretsevad lapsevanemad. Kuid eesmärk on üks – õppiv õpilane. Kuidas selleni jõuda?
Alustama peab iseendast
Kui soovime muuta õppimise ja õpetamise stiili, mida tänapäeva lapsed muutuvas ühiskonnas salamisi südames ootavad, siis ei saa muutumist oodata teistelt, vaid alustama peab iseendast. Kindlasti ei puudu õpetajatel analüüsivõime, kuid kahtlustan, et õpetajarollis suuname enamasti tähelepanu õpilase käitumisele ja õppimisele, eneseanalüüsi asetame tahapoole. Aga ainult läbi eneseanalüüsi saame arukalt teha järeldusi, mida peaks muutma, mida mitte?
On hetki, kus õpilased üritavad kõikuma panna õpetaja väärtushinnanguid. Iga väiksemgi kokkupõrge õpilasega tekitab õpetaja sees võnkeid. Kuidas me neile sisemistele võngetele reageerime? Kas võngume mõnusalt kaasa, kas oleme õigustatult jäigad, jäädes täiskavanuks või laseme end ümber sõrme keerata? Ühest retsepti pole. Kuid kindlasti aitab meid olukorrast välja eneseanalüüs.
Vanasõna ütleb, et suppi ei sööda kuumalt. Õpetajana oodatakse meilt tunnis kiiret olukorrale reageerimist. Eneseanalüüs (kui laseme supil jahtuda) aitab teha õigeid otsuseid. Mõnikord tuleb pärast otsuse vastuvõtmist tunnistada õpilastele ka oma eksimusi. Pole tarvis karta prestiiži langemist – vastupidi, õpilased mõistavad väga hästi, mida tuntakse, kui eksitakse (nad kogevad seda pea iga päev). Tulemus võib olla hoopis vastupidine. Prestiiž õpilaste silmis hakkab tõusma, sest nad näevad, et õpetaja on samasugune inimene nagu nemadki – kes võib eksida ja vajab õigete otsuste tegemiseks aega.
Loome meeldiva õpikeskkonna
Milles siis seisneb õpetaja rolli muutumine? Arvan, et tänapäeva õpetajalt oodatakse avatust ja paindlikkust. Eeldatakse, et kaasaegne õpetaja oskab tekitada nii klassiruumis kui ka väljaspool keskkonna, mis oleks õpilasele vastuvõetav ja õppimist soodustav. Toetudes õpetaja-täiskavanu õigetele väärtushinnangutele võime tekitada õppimiseks imeliselt meeldiva keskkonna. Pole tarvis pidevalt tõmmelda erinevate meetodite otsinguil (kuigi meetoditepalett võiks kuklas vilkuda küll).
Tähtis on leida noorte inimestega hea kontakt, selgitada põhjalikult oma ootusi, ning tasapisi hakkab tekkima olukord, kus õpetaja tunneb, et ta on juhtinud oma õppurid õpetamiselt õppimisele läbi issenda paindliku muutumise.
Eelpool nimetatud ümarlauavestluses tekkis ka küsimus, milleks siis üldse õpetajat vaja on, kui kõik ideaalselt õpivad? Läbi selgituste jõudsime koos arusaamisele, et ideaalini on pikk tee, mille käimisel vajame õpetaja olemasolu. Vajame kooli inimest, kes on tark nii oma aine seisukohalt kui ka suhtlemisoskuselt. Vajame õpetajat, kelle poole võib alati pöörduda, kartamata saada halba hinnet.
Olles õpetajana töötanud üle 20 aasta, praktiliselt kogu oma elu, ei saa ma enda näitel küll öelda, et olen saanud jääda selliseks nagu olin ametipõlve alguses. Igal ajal on olnud oma tõusu- ja mõõnalaineid, kuid terve selle aja olen otsinud lastega head kontakti. Olen pidanud seda kõige olulisemaks, heade õpitulemuste aluseks. Olen pidanud muutma oma õpimeetodeid vastavalt olukorrale. Olen mõelnud, et „rasked klassid või õpilased“ on minu teele saadetud just selleks, et otsida uusi teid metoodikas, suhlemises, muuta oma taktikat õpetamisel või tegeleda jätkuvalt eneseanalüüsiga.
Kokkuvõtteks. Õpetamine ja õppimine on keeruline tegevus. Me ei pea arvama, et kõik peab muutuma – see on võimatu ja ka mittevajalik. Arvan, et muutma peab õpetaja rollis seda, mida ütleb arukas meel, jätmata kõrvale seda, mida ütleb süda.
Tiina Steinberg, Aegviidu Põhikooli direktor, Koolielu portaali muusika ainekoordinaator
Koolielu
Lisatud 29. novembril 2010
Foto pärit Flickri keskkonnast: http:/
Külli-Carmen Gratškov
