Isegi vaatamata oma vähesele meedia-tähelepanule, vaadatakse mängudele ülevalt alla, filmikirjutamine või stsenaristi töö on palju kõrgemalt hinnatud kui mängu autorite töö. 

Kahjuks levib sarnane kuvand ja seos ka hariduses. Vaatamata suurtele rahadele, mida suunatakse heade haridusliku sisuga mängude loomiseks ning keskkondade, nagu nt Consolarium (IKT ja mängukeskse hariduse rakendamine) ülalpidamisele, suhtuvad õpetajad mängudesse ja mängimisse klassiruumis ikkagi teatud eelarvamustega. Mängimist küll kasutatakse koolis, lähtudes mõistmisest, et mängude maailm on õpilasele sama tavaline kui televisioon ja internet, kuid tavaliselt kasutatakse mängimist koolitunnis vaid veerandi viimaste tundide ajatäiteks. Mängust ja mängu loomise protsessist õppimise potentsiaali tuntakse vähe, kuigi väga palju õpetajad võiksid sellega oma õpilasi haarata ja seda võimalust rakendada. 

Meie ees seisavad viimased nädalad õppimist käesoleval aastakümnel, ja kuigi me ilmselt ei näe mängude edetabeleid populaarsetes meediakanalites, võiksime me siiski loota, et järjest enam õpetajaid hakkab mõistma, et mängud ei ole ainult jõulude teema, vaid midagi enamat. 

Refereeritud: http://edu.blogs.com/edublogs/2009/12/endofadecade-top-10-lists-where-are-the-videogames.html