Henrik Roonemaa küsis oma ettekandes: miks me räägime virtuaalmaailmast ja päris maailmast. „Mis asi see virtuaalruum on, millest räägitakse? Kübersõjad, virtuaalsõbrad, virtuaalruum, mida see kõik endast kujutab? Mis imemaailm see virtuaalmaailm on? Üritan juba aastaid tõestada, et lõpuks ometi kõik usuksid: ei ole olemas kahte erinevat maailma. Ei ole nii, et kui oleme õues, siis on päris maailm, ja kui läheme tuppa, avame arvuti, siis on virtuaalmaailm. Lapsevanemadki räägivad tihti, et laps istub arvutis oma maailmas, ei saa üldse aru, mida ta seal teeb, päris maailmas ta enam üldse ei ole. Ma väidan, et see ei ole nii, ta ei ole mingis teises maailmas. Kui laps on internetis, siis see on seesama maailm, kus me kõik oleme.“

Ettekandja näitlikustas oma mõtet sellega, et palus käega märku anda, kellel on konto Facebookis. Saalis tõusis kätemeri. Seepeale palus Henrik Roonemaa mõelda, kas Facebooki konto teeb meist virtuaalinimesed? Kui soovite sõbrale Facebookis palju õnne, kas see on siis virtuaalne sõber? Me ei mõtle ju ometi oma sõpradest, perekonnast, tuttavatest kui virtuaalsetest olevustest!

Henrik Roonemaa tõdes, et Facebook on pannud kogu maailma omavahel suhtlema, sellist olukorda ei ole mitte kunagi varem olnud. Kümme aastat tagasi ei olnud Google`t  Twitterit, YouTube`i, mitte midagi ei olnud. Loomulikult saime ka siis elatud ja suheldud, aga tänase maailmaga võrreldes hoopis teistmoodi. Esimest korda on meil võimalus, lihtne võimalus, võtta kogu maailm ja suhelda temaga kodunt lahkumata.

See võimalus, et saame ükskõik mis hetkel suhelda ükskõik kellega ükskõik kus maailma otsas, on ilmselgelt globaliseerumine. Selline võimalus võib meeldida või mitte meeldida. „Muidugi toob see kaasa probleeme, aga me ei saa üle tõdemusest, et see võimalus tähendab inimeste jaoks vabadust. Seda võimalust tagasi ei pööra, see ei muutu, ja sellepärast me seal internetis oleme,“ rääkis Roonemaa internetiturvalisuse konverentsil osalejatele.

Head ja halvad inimesed on nii reaalses kui ka virtuaalses keskkonnas. Henrik Roonemaa tõi naljaga pooleks näite elust: „Mul on tuttav, kelle vanaema ei julge pärast viit õhtul õue minna. Räägi või ära räägi, ta ei usu, et õues on ohutu, ta on kindel, et juhtub midagi hirmsat, pätid varitsevad nurga taga jne. Kui me räägime ja laseme rääkida - ka meedial - kogu aeg interneti ohtlikkusest, siis kardan, et osade inimeste puhul jõuame sama tulemuseni. Kui rõhutame, kuidas internetis on ainult kurjategijad, küberkiusajad, kuidas lapsi ära kasutatakse, siis jõuame samasse absurdsesse olukorda, et keegi ei julge õhtul õue minna, st keegi ei julge internetti minna. No ei koosne ju Facebook ainult kurjategijatest! No ei koosne Tallinna südalinn ainult kurjategijatest! Me peaksime mõistlikult suhtuma sellesse, et needsamad ohud, mida näeme enda ümber, needsamad ohud on ka internetiruumis. See ei ole teine maailm!“

Me õpetame oma lapsi ohte ära tundma, ennetama, palju on ka kirjutamata seadusi, kus sa lihtsalt tead, et nii ei tohi käituda, sest see on ohtlik. Samasugune suhtumine, samasugune teadmine peab välja kujunema ka internetis liikudes, tõdes Henrik Roonemaa oma ettekande lõpetuseks.