"Ma ei ole enam nõus lastele liiga tegema"
John Taylor Gatto õpetas aastakümneid Ameerika koolis, kuniks arvas, et seda enam teha ei suuda. Gatto mõtteid vahendab Madli-Maria Naulainen.
John Taylor Gatto õpetas 26 aastat New Yorki linnakoolis. 1991. aastal, kui ta võitis oma kolmanda Aasta Õpetaja auhinna, kirjutas ta lahkumisavalduse pealkirjaga „Ma lahkun, ma arvan“, mille ta avaldas Wall Street Journal'is ning lahkus töölt, öeldes, et ta ei suuda enam õpilastele liiga teha. Gatto avalduses peitusid põhjused tema radikaalse sammu põhjenduseks, mille järgi Ameerika koolisüsteem on suures osas süüdlaseks rahvuslikus humanitaarses kriisis.
Oma essees toob ta välja, et see süsteem:
Gattost on tänapäeval saanud tuntud autor, kes esineb üle kogu maailma maailma. Need mõned ülaltoodud seisukohad on väike osa tema arvamustest, millest ta on kirjutanud raamatuid, artikleid, millest ta peab loenguid ja seminare.
Kahtlemata võiksid tema seisukohad olla huvitav lugemismaterjal Eesti õpetajale, võib-olla on siin palju äratundmist ja teisalt lootust, et uue õppekava raames hakkavad asjad muutuma paremuse poole. Kuidas Teile tundub, kas ka Eesti kool loob õpilases selliseid väärtusi?
Gatto artikleid:
- Ma lahkun, ma arvan, lahkumisavaldus Wall Street Journal'is
- Universaalne haridus
- Võta oma haridus tagasi
- Kooli vastu
Vaata veelgi rohkem viiteid Gatto töödele siit või tema kodulehelt.
Refereeritud: http:/
Nii kaua, kui koolid ei panda kinni, need sõnad jäävad ainult sõnadeks. Kuid keegi kooli panna kinni ei julge, sest, keegi ei suuda leida sellele alternatiivi (mida teha lastega kui kooli ei ole, saada tagasi karjale?)
Alternatiivi on kahtlemata raske leida, ilmselt pea võimatu. Samas võiks loota, et uus RÕK toob muudatusi ka selles osas, et noore õpilase jaoks Eestis kool selliseid väärtuseid ei loogi, mis on kindlasti samm edasi.
Tänapäeva õpilase ajus on arenenu hoopis teised piirkonnad, kui õpetajatel või tema endistel õpilastel. Kõige keerulisem asi, mille tänapäeva laps kokku peab panema, on puzzle. Lastel ei arene loogika ja ei teki seoste loomise võimet. Tublid vanemad kasvatavad oma lapsi esivanemate vaimus ja nende lapsed saavad reeglina kookis hakkama. Heaolu ühiskonna kasvatada (arvuti, telekas, vabakasvatus jms.) jäetud lapsed arenevad teisiti. Aga pedagoogika on oma põhiolemuselt juba sajandeid sama. Mida oleks targem muuta- kas pedagoogikat või teisiti arenenud last?
Vajadus ütleb, et muuta tuleb last. Seda puzzle lahendamise ülesannet tuleb hilisemas elus igapäevaselt ette (pesamuna on vaja lasteaiast tuua, suurem laps trenni viia, poodi on vaja jõuda ja samal ajal kodus keskmisele süüa teha).
Hoopis omaette küsimus on see, mismoodi on kasvanud nende laste vanemad? Mismoodi on nemad koolis hakkama saanud ja kus on see murdepunkt, et nende laste loogika sedavõrd viletsal järjel on. Kui me ühiskonnana sellest aru saaksime, siis oleks võimalik ehk anda vajalikud mõtted kaasa neile lastele, et nende lastel oleks hiljem kergem...