Head arvutit ainult hea sõnaga töökorras ei hoia


Avaldaja:Madli Leikop26. Märts 2013

Tallinna reaalkool oli küll Tiigri Tegija 2012 nominent, kuid pliiatseid ja vihikuid seal koolis IT-ga täielikult ei asendata. „Minu ametiaja jooksul küll mitte,“ ütles Gunnar Polma.

„Nii kiirelt need protsessid ei käi. Tendents võib ju üldiselt näidata, et varsti saavutame punkti, kus kõik on kriidi ja tahvlita. On asju, milleta ei saa: inimese käsitsi kirjutamise oskus, kirjalik väljendusoskus peab koolides kindlasti jääma. Üksnes puutetundlik ekraan ja klahvivajutus jätab inimese poolikuks,“ mõtiskles Tallinna reaalkooli direktor Gunnar Polma küsimuse peale, millal  iPadid täielikult kooli vallutavad.

Kooli haridustehnoloog Tiia Niggulis selgitas, et neil on praegu 1.-4. klassini iPadid kasutusel. „Meil on üks komplekt iPade ühele klassile korraga, seda kasutatakse vastavalt ajagraafikule: kellel, millal, kui palju tunni ajast neid vaja läheb. Tahvelarvutit kasutatakse ikkagi tunnis lisavõimalusena, et otsida informatsiooni, arendada arvutamisoskust, loogikat. Erinevaid äppe kasutatakse tundides päris palju.“

Tallinna reaalkooli puhul on üsnagi silma jäänud, et kui kuskil on mõni katseline projekt käimas, otsitakse pilootkooli ühe või teise asja testimiseks, siis reaalkool alati osaleb. Miks? Võiks ju lihtsalt ära oodata, et mis saab…

Gunnar Polma: „Teinekord tuleb mõni asi ikka vahele jätta ka. Kõige tähtsam on koolis hea ja töine meeleolu. Kui iga hinna eest igas ettevõtmises kaasa lüüa, siis sellega võime kõige tähtsama koos vanniveega välja visata: kõige tähtsam on õppimine ja õpetamine.

Tegelikult on siin kaks strateegiat. Üks, et laseme teistel kõik uudse ära proovida ja siis läheme võtame selle omaks, mida teised on juba katsetanud ja valud ära näinud. See on tõsine valik, tegeleda järjekindlalt traditsioonilise heaga ja võtta kasutusele tõestatud hea. Ma arvan, et Tallinnas on mõned koolijuhid teinud selgelt sellise valiku. Reaalkool on pigem lähtunud sellest, et olla muutustega kaasas, olla pioneeri osas, ja tänu sellele teatud määral suunata üldiseid muutusi, olla pool sammu üldisest keskmisest ees. Siingi on omad head ja vead, parem on kesktee leida.“

Kuivõrd te koolijuhina sekkute sellesse, missugused on õpetajate IKT-teadmised? Põhimõtteliselt võiks ju nõudmisi esitada, tasemeid kehtestada…

„Iga koolijuht peab tegelikult tunnetama, et vana aeg on otsa saamas, uus põlvkond lapsi on peale tulnud. Uusi lapsi enam nii traditsioonilisse õpetamismeetodisse tagasi suruda ei saa, et õpilased ei küsiks: „Miks me teeme nii, kui saaks ka teisiti?“. Traditsiooniliste õppemeetodite ja uudse vahel tuleb leida tasakaal. Nendel õpetajatel, kes on oma töömeetodid, tööharjumused välja kujundanud ajal, kui oli tahvel-kriit ja väljatrükitud lehed –  neil õpetajatel tuleb lasta oma meisterlikkus teisiti esile tuua, nad teevad seda ise. Samas koolijuhina ütlen, et üks tõeliselt hea õpetaja peab käima ajaga kaasas just seepärast, et olla kontaktis õpilastega, kes küsivad: „Miks me teeme nii, kui saaks ka teisiti?“. 

Üks hea kool peab selgelt endale teadvustama, et muutustest, mida IKT täna pakub, tuleb parim kasutusele võtta. Samas ei saa võtta mustvalgelt, et kõik uus on hea ja kõik vana halb. Pooldaksin evolutsioonilist arengut, kus vanasse, traditsioonilisse astub ja tõestab oma eluõigust uus. Täna enam ei kahtle keegi selles, et arvuti on ideaalne vahend aitamaks õpetajal tundi ette valmistada.“

IMG_1123.jpg

Tallinna reaalkooli direktor Gunnar Polma. Foto: Terje Lepp.

Missugust tuge õpetajad vajavad IKT-ga seoses ja missuguseid tõkkeid tuleb ületada?

Tiia Niggulis: „Õpetajad vajavad kindlasti käehoidmist, suunamist, õpetamist. Nad kasutavad infotehnoloogiat  täpselt nii palju, kui oma aine ja õpetamismeetodite puhul on vajalik. Pisukene hirm kindlasti on osadel õpetajatel, aga see pole hirm selle ees, et ma ei oska, vaid nad tunnevad end IT-vahenditega veidike ebakindlalt. See on ületatav. Eesmärk ei ole ju, et kõik õpetajad peavad tunnis iga kord kasutama IKT-vahendeid. Ikka seal tuleb kasutada, kus see on vajalik ja otstarbekas.“

Gunnar Polma: „Kui leiaks selle võluvitsa, mis motiveeriks õpetajat, kes on harjunud traditsiooniliste meetoditega, kasutama ka teisi võimalusi selle kõrval. Tihtipeale on parim motivaator see, kui koolis on inimene, kes leiab aega õpetajat toetada. Kes läheb ja küsib, et kas seda võiks teha ka nii, selles aines on need ja need uued programmid-meetodid, istuksime koos ja vaataksime. Inimliku suhtlemise tasand läbi haridustehnoloogi ametikoha on täna koolis vajalik. Kui ühel hetkel on täiesti uus põlvkond õpetajaid, kes juba ise on tehnoloogiaajastu lapsed, ja ülikoolid on väga selgelt oma metoodikates kaasa läinud IKT-vajadustega, võib-olla siis ei ole  haridustehnoloogi koht enam nii vajalik. Kuigi arvan, et selles infotulvas siiski oleks hea, kui on olemas üks inimene, kes – piltlikult öeldes – teiste ninad heatahtlikult piima juurde suunab nagu kassipojal, kes veel ei tea, et see on hea. Sundmeetoditega täna peale minna – see ei oleks mõistlik.“

Kuidas haridustehnoloog suudab end kõigega kursis hoida? Ega vist suudagi?

Tiia Niggulis: „Kõigega ei saagi kursis olla, see on loogiline. Eks tuleb lihtsalt silma peal hoida sellel, mis ümberringi toimub, mida teised koolid kasutavad. Meil endil on väga hea haridustehnoloogide võrgustik. Samamoodi Koolielu portaal ja Tiigrihüppe Sihtasutus tutvustavad uusi IT-lahendusi.“

Missuguseks hindate oma kooli IKT-seisu, puht tehnika ja raha poole pealt? 

Gunnar Polma: „Kahjuks ei saa hõisata, keegi ei pea kadedust tundma. Ka Tallinna reaalkoolil napib selgelt täna vahendeid, et uuendada IKT-d, just eriti arvuteid. Headel aegadel on neid kogunenud suurusjärgus 160, õpetajate käsutuses on neist umbes kolmandik. Et tasemel püsida, tuleks ühel aastal uuendada vähemalt 18 arvutit, teisel aastal 36. Umbes sellise rütmiga peaks tegutsema, aga selleks koolidel selgelt vahendeid napib. Arvutite vanus hakkab jõudma viie aasta peale, praegu on väga suur mure mobiilsete arvutiklassidega. Üks mobiilne arvutiklass heas komplekteerimises ületab oma võimaluste rohkuselt n-ö traditsioonilise arvutiklassi. Vajalik on inimene, kes kõiki neid arvuteid hooldab. Kas ikka lähevad kõik arvutid kontrolltöö ajal käima, see on ju oluline. Siin ei saa hooldusfirmat ootama jääda, abi on vaja kohe. On selge, et õppimine ja õpetamine läheb tänu infotehnoloogiale palju kulukamaks, kool läheb kulukamaks, haridus läheb kulukamaks. Küsimus on siiski, missugust haridust me tahame. Peame arvestama, et kui head haridust, siis siin on selgelt rahaline mõõde juures, tõusvas trendis.“

Kui palusin välja tuua, mida 2012. aasta IT-alastest saavutustest Tallinna reaalkoolis eriti esile tõsta, ei osanudki Tiia Niggulis vaid üht asja leida, sest tehtud on nii palju. Veidi mõelnud, leidis ta, et kõige olulisem on ikkagi igapäevane töö tunnis. Kokkuvõttes otsustab see kõik, ka kõige suuremad saavutused ja nominatsioonid.

IMG_1465.JPG

Üks, millega Tallinna reaalkool on silma paistnud: üheaegsed tehnoloogiapäevad Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas. Ettevõtmist toetab ka Tiigrihüppe Sihtasutus. Foto: Madli Leikop.

Samal teemal: 

 

Haridus- ja Noorteamet