2009-2013 toimus kokku 26 kahepäevast koolitust, koolituse maht oli 20 tundi. 

Koolitustel käsitleti järgmiseid teemasid: kooli tehnoloogiavajaduse kaardistamine, kooli IT-areng ning koolipersonali vahel ülesannete ja vastutuse jagamine. Jagati näpunäiteid, kuidas koolijuht saab IKT-vahendeid oma töös efektiivsemalt kasutada ning kuidas mitmekesistada kooli õppeprotsessi kaasaegsete õppemeetoditega. Kokkuvõtvalt õpiti, kuidas juhtida IKT-d koolis ja kuidas kasutada IKT-d kooli juhtimises.

Igale teooriaplokile järgnes meeskonnatöö. See võimaldas teemad läbi arutada nii oma kooli vaatevinklist kui kuulda teiste koolide arvamust.

Koolijuhtide IKT-alase juhtimiskoolituse programmi juht Kairi Sulsenberg, kas kaks päeva koolitust oli piisav, et IKT-juhtimine selgeks saaks?

 „Pigem oli nii, et juhatasime nad teema juurde ja panime mõtlema. Arvan, et paljude koolimeeskondade jaoks oli koolitus heaks lävepakuks, kuidas antud teemaga edasi minna, aga osadele oli see alles sisseelamise faas teemasse.

Põhiliselt keskendusime sellele, kuidas üldse planeerida kooli IKT-vahendeid, kuidas aru saada, mida vaja on, kes planeerimisega peaks tegelema. Rääkisime ka rahalisest poolest, kuidas koolide käsutuses olevaid finantse õigesti kasutada.

Põhikoolitaja Erkki Leego (Hansson, Leego & Partner) tõi ühe näite, mis puudutab paljusid koole. Vahepeal osteti koolidesse palju interaktiivseid tahvleid. Aga kui tagantjärgi küsida, kui tihti neid õppetöös kasutatakse, siis pigem vähe kui palju. Tehti koolis suur kulutus, aga kui tahvlit tööle ei panda, inimesi ei koolitata seda kasutama, siis see ei jõua õpilaseni. IT-vahendite soetamisel tuleb läbi mõelda, milleks seda hakatakse kasutama ja kas õpetajate koolitus on tagatud.“

Kas koolituse vastu tunti piisavalt huvi või tuli koolijuhte meelitada ka?

„Huvi on olnud väga suur kõikidel aastatel ning olenevalt piirkonnast pole kõik soovijad koolitustele pääsenudki. Tallinnas oli koolijuhtide huvi siiski leigem kui mujal. Ilmselt sellepärast, et Tallinnas on erinevate koolituste pakkumisi väga palju. Kurb oli, kui pandi end koolitusele kirja, ja kohale lihtsalt ei tuldud. See tähendas teistele soovijatele ukse taha jäämist.“

Kas nende aastate jooksul kujunes mingi pilt sellest, mis seisus IKT meie koolides ikkagi on?

„Kindlasti mitte nii heas seisus kui tahaks, eelkõige riistvara poolest. Kohalikud omavalitsused ei jõua vahendeid muretseda, koolid natuke haaval täiendavad varusid, projektide kaudu ennekõike. Nii mõnelgi pool kuulsime sellest, et arvutid on rohkem kui seitse, koguni kümme aastat vanad. Aga päris palju toodi ka seda välja, et tuleb rohkem õpetajaid koolitada, ka sisekoolitused aitavad. Koolis võib ju kallis arvuti või programm olla, aga kui ei oska seda kasutada, siis seisab see ikkagi niisama.“

Kambja põhikooli direktor Enn Liba osales IKT-koolitusel tänavu kevadel. Tema muhedates ja säravates vastustest leiab ka kiitust koolituse korraldajate aadressil.

Enn Liba, mis on see kõige olulisem, mida teie kui koolijuht IKT-koolituselt kaasa võtsite, olgu siis teoreetilised teadmised või praktilised oskused?

„Sain uusi teadmisi IKT-valdkonnas, sain analüüsida enda senist tööd võimalike IKT-lahenduste taustal, sain hinnata oma kooli senist tööd ja taset IKT-valdkonnas, sain jälgida ja nautida väga heade lektorite materjali valikut ja esitusmeisterlikkust, sain olla õpihimulises sõbralikus seltskonnas, sain õppida Kairi Sulsenbergilt meeldejääva koolituse korraldust, sain tunda Tiigri kohalolekut.“

Kas olete midagi igapäevatööse ka juba rakendanud, kolleegidele soovitanud?

„Kui vana arusaama järgi pidasin arvutit kiiresti toimivaks idioodiks (täidab analüüsimata kõik käsud), siis nüüd ei taha enam ise arvutiga suheldes olla õpetatud ahvi tasemel (oskab teatud liigutusi teha sisu mõistmata). Pean just seda IKT-alast koolitust üheks tipphetkeks, kahju oli, kui kõik lõppes. Kindlasti olen muutunud arusaamu oma töös rakendanud. Koolitusel koos oldud kolleegidega tekkis eriline klapp, mis kandub üle ka teistele töökaaslastele.“

Missugust tuge ootab koolijuht seoses IKT-kasutamisega koolis kõige rohkem, st kus on see kitsaskoht, mis võib ühel hetkel koolide arengus (ja ka juhtimises) takistuseks saada?

„Aastal 2012 kirjutasin Kambja põhikooli 17. almanahhi saatesõnas vastates enda küsimustele: “Kas kõik õpetus on mõistlik ja lastele jõudumööda? Pakutud informatsiooni hulk ja kiirus on suur ja võimalused aina kasvavad. Uus õppekava toob siin tõhusama regulatsiooni. Kambja kooli muuseumitoas arvelauda, korrutamismasinat ja arvutuslükatit meenutades tasub mõelda, kui kiiresti on tänapäeva klassidesse jõudnud abilisteks kaasaegsed arvutid.

Kas koolis jääb midagi olulist õpetamata? Põnev on näha võimalusi, mida pakuvad meie eluaega jääv kultuurikiht ja majandus, samas oluline on õpetada toime tulema ka elektrikatkestuse ajal. Lapse uudishimu rakendamine on andekasvatus. Õpetaja tööl ei ole algust ega lõppu, koolis õpetamine on õpilasest õpilaseni pidev ajas ja vaimus rändamine.”

Aastal 2013 kirjutasin Kambja Ignatsi Jaagu Kooli sõnailu ja pildivara kogumiku (igaaastase almanahhi hellitusnimi) 18. ande saatesõnas: “Uute seadmete ja materjalide kasutuselevõtul oleme koolis mõnikord sattunud võitlusse harjumuspärase säilitamiseks. Võitluses pastapliiatsitega ja teksariietega jäime kaotajaks. Saabunud digiajastu nõuab pingutust muutustega kohanemiseks.

Säilitame elukestvalt õpitu kasutusoskuse ja õpime tasapisi uusi võimalusi tundma. Olgem rõõmsad, kui õpilased meid uute seadmete kasutamisel võidavad. Kõigil on õigus oma peaga mõtelda ja vallandunud tundeid nautida.”“

Kaks meenutust lõppenud juhtimiskoolitustelt. Fotod: Kairi Sulsenberg.

Samal teemal:

• Kooli kui terviku juhtimine õpilase arengu toetamisel
• Head arvutit ainult hea sõnaga töökorras ei hoia