Konverentsi korraldasid TLÜ ning Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit. Eesmärk oli aidata IKT-ettevõtetel mõista, milliseid ärilisi võimalusi toob endaga kaasa uute õppevormide ja tuleviku klassiruumi areng ning kuidas on võimalik selle arengusse investeerida.

Konverentsi kestel said huvilised tutvuda posterettekannete ja interaktiivsete demodega. 

Andreas Olsson ja Lars Norqvist Umeå ülikoolist tutvustasid Taani kogemust: digitaalseid didaktikaid ehk kas ja kuidas muutub õppimine (kuidas õpilane jõuab ühe või teise teadmiseni), kui klassis on igal lapsel tahvelarvuti (või muu tehnovidin). Taani koolides on olukord üsnagi sarnane Eestiga: lapsed on näppu- ja pilkupidi nutiseadmetes, nad ammutavad praktiliselt kogu oma info internetist, aga tundi on nutiseadmed õppevahenditena visad jõudma. Uuringutes keskenduvadki Andreas Olsson ja Lars Norqvist kahele küsimusele: kas õpilaste teadmiste konstrueerimise viis (knowledge construction) muutub, kui traditsioonilistele õppemeetoditele lisandub õppimine mobiilsete seadmete abil; ja kuidas muutub sealjuures õpetaja roll.

Külalisesinejad Andreas Olsson ja Lars Norqvist. 

Taani Odderi kohalik omavalitsus muretses oma seitsmele koolile iPadid: 2011. a oktoobris ligi 200 õpetajale ja 2000 õpilasele jaanuaris 2012. Nüüd uuritaksegi seal, missuguseid õppemeetodeid õpetajad loovad kasutamaks tunnis iPade; kuidas ja milleks nad neid kasutavad, kas integreeritult traditsioonilisse õpilane-õpetaja suhtlusesse või tekivad täiesti uued lähenemised; kui suures ulatuses üldse võiks iPade tunnis kasutada, missugused on siin probleemid ja potentsiaal. Tahvelarvutite (nutiseadmete) kasutamine õpetamisel võib õigetel tingimustel õppimist ja teadmiste omandamist positiivselt muuta, aga missugused on need õiged tingimused?

Andreas Olsson tõi välja, et õpetajad kasutasid õpilastega näiteks kaamerat, helisalvestusvahendit, Facebooki tagasisidestamiseks (lastel oli oma Facebooki grupp), YouTube’i loodud materjalide üleslaadimiseks ja teiste tehtuga tutvumiseks jne. Sealjuures kasutasid õpetajad ka äppe, mis ei olnud otseselt hariduse tarbeks mõeldud.

Mart Laanpere TLÜ informaatika instituudi haridustehnoloogia keskusest rääkis, missugused võiksid olla järgmised sammud tuleviku klassiruumi suunas: tehnoloogiline, poliitiline, pedagoogiline ja majanduslik vaade asjale.

Arvutiklassid on koolides olemas, aga üldine on kurtmine, et arvutipark vananeb. Üks variant on, et tehakse tohutu investeering (näiteks ESFi vahenditest) ja ostetaksegi koolidele uus riist- ja tarkvara, mis aga soetamise hetkest hakkab jälle vananema. Ja üsna tõenäoliselt ei muutu siis ka midagi koolide arvutiklasside kasutamise harjumustes, st valdavalt oleks need ikkagi arvuti- ja informaatikatundide päralt. „Äkki peaksime mõtlema, mis oleks meie jaoks tõeliselt tuleviku-variant, et raamatud-töövihikud oleksid kõik digitaalsed,“ kutsus Mart Laanpere kuulajaid arutlema. „Iga uus vahend toob kaasa uue mõtteviisi. Kui investeerime hulga raha lauaarvutitesse ja operatsioonisüsteemidesse, siis elame vanas režiimis edasi, lihtsalt väljanägemine on moekam. Samas tehnoloogia on tohutult arenenud: tahvelarvutid, nutiseadmed, uudsed tehnoloogilised teenused. Uudseid asju, mis ei sobi vanasse paradigmasse, hakkab üha rohkem tekkima.“

Ettekandja selgitas, et alati on neid, kes tahavad uut katsetada, ja neid, kes on nõus katsetajatega koos proovima. Vana paradigma lüüakse segamini ja tekib peataoleku periood: kuidas edasi? Lõpuks settib paika uus lahendus, kus on uudsed ärimudelid, kasutamiskultuur, muudatused on toetatud muutustega poliitikas ja seadusandluses. Kujuneb uus sotsiaal-tehniline režiim, kus tehnoloogia ei ole vahend, vaid osa sotsiaalsest muutusest. „Küsimus on, mis on hariduses see uus paradigma? Praegu oleme segaduse perioodis, võime aimata uue sotsiaal-tehnilise paradigma piirjooni tänu sellele, et me teame, milline on see tehnoloogiline maastik, mis on taskukohane ja kättesaadav igale õpilasele,“ rääkis Mart Laanpere.

Ta lisas, et tulevikus peaks hariduses olema valdavad süsteemide koosvõime (EHIS, õppeinfosüsteem, e-õppevara, õpihaldussüsteem, eksamid, dokumendihaldus), teenusorienteeritud lähenemine ja digitaalne ökosüsteem, kus teenused on võimalik üles ehitada nii, et jätame kasutajale õiguse teenuseid/kliente välja vahetada. Üks osa tuleviku koolis on ka flipped classroom ehk ümberpööratud klassiruum, kus lapsed õpivad ette video- ja muude digiõppematerjalide abil ning klassis arutatakse õpitu üle ja rakendatakse seda praktikasse. Samuti on oluline õppimine disainirežiimis, kus õpilane on aktiivne osapool, kes uurib, vaatleb ja loob selle asemel, et kirjutada üks-ühele üles õpetaja räägitu. Laanpere kutsus üles dialoogile IT-äri ja haridusspetsialistide vahel ning soovitas luua regulaarselt kokku tuleva ümarlaua, kuhu mõlema poole esindajad kuuluksid.

Mart Laanpere. 

Konverentsi üks osa olid töötoad, mis toimusid kui näidistunnid. Valida sai „ITEC stsenaariumid koolitunnis“, „Teadmusloome õuesõppes iPadide abil“, „Seiklus GPS ja QR koodide abil“ ja „Google Apps õppetöös“ vahel.

Valmivad interaktiivsed herbaariumid. Pildistas Madli Leikop. 

Samal teemal:

• Ootame õpetajaid uude koolitusprogrammi Tuleviku Õpetaja
• Milliseid oskusi koolilõpetaja vajab?
• Õue m-õppima!
• Ümberpööratud klassiruum