Lasteaiaõpetaja Laura Herne saab jagada kahe koha kogemust: ta töötab Tallinnas Tuule lasteaias ja lisaks asendusõpetajana Tallinna Rahvusvahelises lasteaias (International Kindergarten), mis on eralasteaed. „Erinevad kultuurid ja rahvused pakuvad mulle väga huvi, nii pöördusingi ise Rahvusvahelise lasteaia poole, et kas on vaba ametikohta. Minu jaoks on see ideaalne võimalus: mulle meeldib töötada lastega ja lisaks puutun kokku erinevate kultuuridega. Topelthuvitav!“

Tuule lasteaias väga rahvusvahelist väikeste inimeste seltskonda siiski ei ole, tavaliselt on eesti laste kõrval vene rahvusest lapsed. Rahvusvahelises lasteaias õpetab Laura itaalia, prantsuse, poola, vietnami, läti, vene, aga ka eesti lapsi. Viimaste puhul on vanemad oluliseks pidanud inglise keele omandamist, sestap selline valik, sest lasteaias õpitakse ja suheldakse inglise keeles. Mujalt maailmast on lapsed Eestisse jõudnud ikka vanemate töö tõttu, aga ka pärast emma-kumma vanema abiellumist. Ehk siis kas üks või mõlemad vanemad on välismaalased.

Lasteaiaõpetaja Laura Hernele meeldib töö lastega ja teiste kultuuride tundmaõppimine.

„Tore on, et saab inglise keeles suhelda. Lapsed enamalt jaolt räägivad puhtalt inglise keelt. Ja ka eesti keelt. On neidki, kes räägivad kolme keelt – näiteks 5-aastane poiss suhtleb vabalt eesti, inglise ja itaalia keeles. Oleneb kindlasti ka lapse keelevaistust: mõnel tuleb väga lihtsalt, mõnel võivad kõik kolm keelt poolikuks jääda. Aga põhiline suhtluskeel on Rahvusvahelises lasteaias ikkagi inglise keel. Selle keele oskuse arendamist vanemad soovivadki,“ rääkis Laura Herne. „Huvitav on, kuidas lapsed mitme keele puhul lauseid moodustavad: kolm keelt ühes lauses. Mitte küll kogu aeg, aga vahel juhtub. Samas saavad kõik ennast väljendatud. Nad on nii väikesed veel, et selline keeltesegadus on loomulik.“

Lähete rühma, kus on lätlane, poolakas, itaallane, eestlane… Mis teid seal tegelikult ees ootab?

Ütleksin, et laps on laps. Õppetegevust planeerin samamoodi nagu Tuule lasteaias, lihtsalt teen seda inglise keeles. Teemad on võib-olla rahvusvahelisemad, näiteks käsitlesime eri kultuuride jõulutraditsioone. Muidugi, seda võib ka tavalasteaias teha. Aga lapse jaoks on väga huvitav, et just tema riigist räägitakse. Ja ikkagi, laps on laps, lihtsalt suhtled inglise keeles. Rühmad on väiksemad, see on ka erinev, kõik muu on nagu lasteaias ikka.

Kas tunnetate rahvuste temperamendierinevusi?

Tegelikult mitte. Kõik oleneb kasvatusest, kodust ja lapse loomulikust temperamendist. Sealgi on energilisi ja vähem energilisi lapsi nagu ka tavalasteaias.

Ka tavalasteaias on lapsel algul kohanemisraskused. Kas rahvusvahelises rühmas on kohanemine veelgi raskem?

Kui laps Rahvusvahelisse lasteaeda vastu võetakse, siis soovitakse, et ta mingilgi tasemel inglise keelt mõistaks ja et ta käiks küllalt tihti kohal – ikka iga päev, et laps keele omandaks. Seda soovitatakse ka vanemale, sest vanem ikkagi otsustab. Stress võib lapse jaoks olla veidi suurem küll kui tavalasteaias, just see keeltesegadus. Samas on igal pool omad plussid ja miinused – tavalasteaias on rühmas nii palju lapsi, et see on lapse jaoks stressitekitav. Väike rühm (vähem kui kümme last) soosib rahulikumat õhkkonda, igale lapsele jagub tähelepanu.

Tuule lasteaed on eesti õppekeelega, Laura Herne rühmas käivad nii eesti kui vene peredest pärit lapsed. „Ikka keeleõppe eesmärgil pannakse vene laps eesti rühma. Soovitame vanemale, et sel juhul peab laps kindlasti ka kohal käima. Kui palju puududa, on lapsel raske. Minu rühmas on praegu 4-5-aastased lapsed, eesti keelt oskavad nad juba päris kenasti. Samas on huvitav näha, et eesti lapsed pöörduvad vene laste poole mõnikord vene keeles. Me pole seda küll õpetanud, aga nad panevad kõrva taha sõnu ja lauseid,“ rääkis Laura Herne.

Aga esimestel päevadel ei räägi vene laps ju mitte midagi eesti keeles?

Ei räägi jah. Siis tuleb kõike hästi näitlikult teha: mine pese käed ära (näitab kätepesemise liigutust), tule sööma (tõstab lusikat suu juurde). Ja ikka oleneb lapse keelevaistust – mõni omandab eesti keele väga lihtsalt, teine mitte.

Kuidas te õpetajana veel last tema jaoks võõras keelekeskkonnas toetada saate?

Põhiline on mängud, need on ka hästi näitlikud. Ja raamatute vaatamine, see väga meeldib lastele. Ikka näitlikustamine ja kordamine! Ja hästi sõbralik suhtumine. Mõni laps on häbelikum, ei julge eesti keeles midagi öelda, siis tuleb toetav olla ja julgustada. Passiivne kõne areneb kiiremini. Laps talletab uusi sõnu pidevalt.

Lapsed on üksteise suhtes väga toetavad, see on täiesti hämmastav. Ja mängitaksegi nii, et üks räägib eesti keeles, teine vene keeles, ja nad mõistavad teineteist täielikult, ei ole mingeid probleeme. See on tegelikult väga tore, et on koos erinevast rahvusest lapsed, nad on tulevikus kindlasti sallivamad ja mõistvamad.

Kuivõrd meie lasteaiaõpetajad on valmis selleks, et lasteaed võib järjest rahvusvahelisemaks muutuda? Peab selleks üldse kuidagi valmistuma?

Võiks valmis olla ja valmistuda küll, ehkki seda teemat väga ei õpetata. Ma usun, et kui x-kohas tuleb võõrast rahvusest laps rühma, saadakse temaga ikkagi hakkama. Samas leian, et hakkamasaamist võiks ka õppida. Näiteks Tallinna pedagoogilises seminaris oli valikaine „Multikultuursus“. Kursuselt sai häid näpunäiteid ja ideid.

Eesti kooli maailma teisest otsast

Tallinna Lilleküla gümnaasiumis õpib teistest riikidest pärit õpilasi nii palju, et ava või rahvusvaheline kool. Seda pole siiski tehtud. Samas on õpetajatel palju kogemusi, kuidas toetada õpilast, kes on alguses täiesti võõras keele- ja kultuurikeskkonnas.

Lilleküla gümnaasiumi koolipsühholoog Kai Pertel, mida tooksite esile Lilleküla kooli kogemusest?

Meie kooli saabudes saavad uusimmigrantidest õpilased lisa eesti keele tunde (8 tundi nädalas). Oleme omavahel kokku leppinud, et õpilasele on eelkõige toeks tema klassijuhataja ja eesti keele (see, kes annab lisatunde) õpetaja. Kõik koolitöötajad (ka garderoobitöötajad, kooliõde, puhvetimüüja) teavad uue õpilase saabumisest ja ka uuele õpilasele tutvustatakse kooli personali. Lapsel on koolis kaks nn oma pesa: oma klass ja eesti keele õppimise klass.

Olen õpilasi nõustanud koduigatsuse korral ja aidanud korraldada kokkusaamisi näiteks lastekaitsetöötajatega. Palju oleneb ka sellest, mille tõttu ja kellega on laps Eestisse saabunud. On peresid, kus osa pereliikmeid on jäänud kodumaale (need on kurvad ja keerulisemad lood) ja peresid, kus üks pereliige on eestlane (laps vajab veidi täiendavat keeleõpet ja erilisi raskusi ei teki). Kuna meie koolis on selliseid lapsi õppinud kümmekond aastat, siis on õpetajad omandanud palju nippe ja kogemusi ning eks kõige paremini õpetabki oma kogemus.

Lilleküla gümnaasium. Pildistas Merje Pors.

Millele peaks tähelepanu pöörama õpetaja, kelle klassis selline laps õppima asub, mis nippidega uus laps klassikollektiivi sulatada? Need nõuanded sobiksid ilmselt ka lasteaiaõpetajale…

Õpetaja võiks koguda veidi eelinfot õpilase kohta, näiteks millised olid lapse eelnevad koolikogemused, mis on lapse kodune keel, millistes tingimustes laps Eestis elab ja kui võimalik, siis küsida ka perelt, millised on nende edasised plaanid.

Algklassides kasutavad õpetajad sissejuhatuseks tihti Aino Perviku raamatut "Draakonid võõrsil", mida lugedes saab klassi ette valmistada uue õpilase saabumiseks. Õpetajad on oma klassi õpilastega otsinud maakaardilt või gloobuselt riigi, kust uus õpilane saabub, koos otsitakse infot  selle riigi kohta internetist ja raamatutest. Tihti on klassis tugiõpilane (tugiõpilased), kes toetab ja aitab uut õpilast. Õpetajad kaasavad uusimmigrandist õpilase nagu ka iga teise uue õpilase ühisüritustesse ja vastavalt keeleoskusele püütakse kõigile leida roll kas jõulunäidendis või rühmatöös. Tunnis vajab uusimmigrandist laps kindlasti õpetaja suuremat tähelepanu ja jõukohaseid õppematerjale. Tähtis on tunnustus ja väiksemagi edu märkamine nagu iga teisegi õpilase puhul.

Õpetaja peab meeles pidama, et lapsed võivad kogeda mitmeid tugevaid emotsioone. Näiteks kurbust: on lahkutud sõpradest, mõnikord emast, isast või õdedest-vendadest, tuntakse koduigatsust. Või hirmu ja ebaselgust tuleviku suhtes, sest pere ei ole kindel, kas jäädakse siia või ei. Vahel tuntakse ka viha, sest lapsed ju reeglina ei vali seda uut olukorda, vaid sõltuvad vanemate otsustest ning mõnikord nad ei mõista, miks tuli elukohta vahetada. Tihti võib alguses olla lapsele kõik põnev, kuid palju uut ja varasemast erinevat võib ka väsitada.

Esmapilgul tundub, et suurim probleem on keeleoskus, aga on see ikka nii?

Keel on verbaalne vahend suhtlemiseks. Mida kiiremini laps selle omandab, seda paremini saab ta end teistele arusaadavaks teha. Algul on suur abi erinevatest mitteverbaalsetest vahenditest, õpetajad kasutavad palju näitevahendeid (kui vaja, tuuakse kooli isegi toiduaineid jms) ja pilte.

Õppimine on lihtsam, kui perel on selge ettekujutus oma tulevikust ja seotusest Eestiga ning mitte-eestlastest vanemate puhul motiveerib last see, kui ka vanem ise hakkab eesti keelt õppima. Suur osa on lapse toimetulekul ja kohanemisel siiski pere enda teha, kool ei saa endale kogu vastutust lapse heaolu eest võtta.

Samal teemal:

• Mida õppida Kopenhaageni kogemusest HEV-laste kaasamisel tavakoolidesse?
• Lilleküla gümnaasium alustab programmeerimisõppega 1. klassis