Tizabi jättis vahele neli klassi (temast saab lähemalt lugeda Spiegelist) ja on sellega hea näide aktselereerimisest ehk kiirendamisest õppetöös. Hoolimata sellest, et ta oli oma klassikaaslastest mitu aastat noorem, saavutas ta suurepärase keskmise hinde ning sooritas keskkooli lõpueksamid tulemusele 815 punkti 840st. „Kõige raskem oli siin see, kuidas luua sild tema ja klassikaaslaste vahel, ta ei klappinud õigupoolest ühegi klassiga,“ rääkis aktseleratsiooni uurija, kunagine inglise keele ja geograafiaõpetaja Annette Heinbokel (European Council for High Ability) 10. jaanuaril Tartu ülikooli (TÜ) teaduskooli korraldatud konverentsil „Koostöö ja (tugi)võrgustikud - edu võti andekate noorte arengu toetamisel“.

Andekus ehk potentsiaal erakordsete tulemuste saavutamiseks akadeemilistes ainetes või spordis, kunstis, muusikas jm valdkondades võib vahel avalduda ka negatiivses võtmes. Näiteks poisid teevad väga kiiresti selgeks, et tunnikava ei ole neile sobiv: nad hakkavad tundi segama, on lärmakad jne. Andekate laste puhul võib üks põhjusi olla see, et ta saab kiiresti õpetaja antud ülesande valmis ning hakkab siis igavlema. Tal ei teki vajadust pingutada, kui talle ei pakuta jõukohaseid ülesandeid.

Kui andekal lapsel hakkab igav

Klassikursustest ülehüppamine on vaid üks kiirendamise vorme, kiirendamise liikideks on ka varasem kooliastumine, kiirendamine mõnes aines või õpperühmas ning kooliga samaaegselt ülikoolis käimine. Õppe täiendamist ehk rikastamist rakendatakse selgelt rohkem kui klassikursusest ülehüppamist. Viimase puhul on tihti küsimuseks, kuidas õpetajaid selles veenda. „Lapsed jätavad maha oma klassikaaslased, neilt varastatakse õnnelik lapsepõlv – need on kiirendamise vastaste lemmikargumendid,“ märkis Annette  Heinbokel.  „Kõige hullem on aga see, kui andekas laps on tundides ja tal on seal igav – ning siis öeldakse, et nüüd ongi 12 aastat nii.“

Nende õpilaste, keda julgustatakse klassikursust vahele jätma, intellektuaalne võimekus peaks olema kõrgem vastuvõtva klassi keskmisest võimekusest. Kui pole selge, kas laps on piisavalt terane, peaks kaasama ka IQ-testid, kirjutas Heinbokel oma raamatus „Handbuch Akzeleration – Was Hochbegabten nützt“.

Annette Heinbokel.

Mitte „kas“, vaid „millal“

Võib ka juhtuda, et lapsel on suurepärased võimed paljudes ainetes, kuid tagasihoidlikud ühes konkreetses valdkonnas. Sel juhul võib lapse üle viia sobivasse klassi, kui tagatakse eraõpetaja abi järeleaitamist vajavas valdkonnas, lisab Heinbokel oma raamatus. Juhul, kui 5. klassi laps on klassikaaslastest kaugele ettejõudnud matemaatikas, kuid mõõdukalt üle keskmise teistes ainetes, võiks laps jääda praegusesse klassi ja kaaluda võimalust õppida vaid matemaatikat koos 6. klassiga.  Siin võib kooli jaoks väljakutseks saada korralduslik pool: kuidas korraldada tunnid nii, et arvestataks laste vajadustega.

Ka n.ö eliitkoolis, kuhu kool on katsete alusel välja valinud parimad, tuleb arvestada, et lapsed on tugevad erinevates ainetes. „Ühine on neil see, et nad taipavad kiiresti ja õpivad hästi, aga muidu on nad väga erinevad. Mõne lapse puhul on küsimus, millal klass vahele jäetakse, mitte kas jäetakse,“ toonitas Heinbokel konverentsil. Iga lapse puhul tuleb kiirendamise otsus teha individuaalselt lähenedes, sealjuures on väga oluline õpetaja intuitsioon ning koostöö lapsevanematega. Siinkohal peab tähelepanu pöörama õpetajakoolitusele, et tulevane õpetaja oskaks õpilasi suunata ja toetada. Kindlasti ei ole õppe kiirendamise poolt või vastu otsustamisel peamiseks argumendiks vaid keskmised hinded.

Kui laps on ühe klassi vahele jätnud, peaks ta end uues klassi tundma teretulnuna ning tal võiks seal alguses olla paariline, kes aitaks uude keskkonda sulanduda. Õpetajal on siin mõistagi taas tähtis roll, näidates üles positiivset suhtumist klassikursusest ülehüppamisse ja olles lapsele kohanemisel abiks. Õpilasele peaks uues klassis andma aega kohanduda ega suhtuma halvakspanevalt sellesse, kui ta soovib eelmisesse klassi tagasi minna, märgib Heinbokel.

Ta tõi mitmeid näiteid John Hattie raamatust „Visible learning“. Hattie leiab, et kui kõrge võimekusega laps on teinud ülesande valmis ja õpetaja annab talle uue ülesande täpsel samal tasemel, ei ole see enam efektiivne.

Erinevad võimalused rikastamiseks

Nagu eelnevalt mainitud, on üks võimalus rikastamiseks see, et näiteks matemaatikas kaugele ettejõudnud õpilane õpib seda ainet koos endast vanemate õpilastega. Samuti võib ühes aines andekamad, kuid samaealised lapsed panna ainet õppima ühes rühmas ja võimaldada neile jõukohaseid ülesandeid.

Eesti puhul saab rikastamise näideteks tuua ka olümpiaadid ja nendeks valmistumise, teaduslaagrid, TÜ teaduskooli, teadustööde konkursid, õpilaste teadusliku ühingu, Tallinna tehnikaülikooli tehnoloogiakooli, Tallinna ülikooli õpilasakadeemia jms. Need on andekatele lastele võimalused kohtuda endasuguste noortega, nendega kogemusi vahetada ja vahel ka mõõtu võtta.

KOMMENTAAR
Viire Sepp, TÜ teaduskooli direktor

Eestis kasutatakse nn vertikaalset kiirendamist ehk klassist ülehüppamist väga harva. Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel on sel õppeaastal Eesti koolides õppimas 13 õpilast, kes on võrreldes eelmise aasta klassinumbriga ühe klassi vahele jätnud.

Varasemat kooliminekut kohtab küll suhteliselt sageli, kuid see on pigem seotud sellega, et kooli alguseks ei ole paljud lapsed veel saanud 7-aastaseks. 5-aastaselt 1. klassi astunud lapsi oli käesoleval õppeaastal vaid 4.

Mina julgustaks kiirendamist rakendama peamiselt põhikooli esimeses astmes, kuna siis on laste n.ö arengulised stardipositsioonid kõige erinevamad. Kui meil pole valmidust selles vanuses kognitiivselt eelisarenenud lastele nende võimetele vastavat ja intellektuaalselt stimuleerivat õppematerjali pakkuda, võivad niisugused lapsed lihtsalt laisklema õppida. Loomulikult tuleb igat konkreetset juhtumit käsitleda väga individuaalselt ning arvestada eeskätt ka lapse enda soovidega. Igal juhul julgustaksin koole, sest uuringud kinnitavad, et kiirendamine ei tekita väga põhjalikult kaalutud otsuste puhul lastele ka mingeid sotsiaalseid ega emotsionaalseid probleeme. Ja ka usaldama oma vaistu.

Rikastamise osas oleks kõige mõistlikum, kui me integreeriksime rohkem mitteformaalset ja formaalset haridust – aineringides ja huvihariduses (muusika-, kunsti-,spordi- või teaduskoolides jm) osalemise arvestamine õpilase õppekavas aitaks meil luua tõeliselt iga lapse huvidele vastava õppekava ning normaliseerida ka õppekoormust.

Tekst ja fotod: Merje Pors. TÜ teaduskooli konverents on järelvaadatav teaduskooli kodulehel.
Väike pilt üleval: Flickr, autor Judy Baxter, litsents CC BY-NC-SA 2.0.

Samal teemal:

• Andekate arenguks on vaja toetavat keskkonda
• TÜ teaduskooli ootab ees rõõmus aasta
• Teaduskooli minnakse huvist aine vastu