Hilariuse koolis Tallinnas õpib 23 intellektipuudega last. Kool tegutseb üheksandat aastat, hetkel renditakse ruume Pelgulinnas endises Sõle põhikoolis. Õpe põhineb toimetuleku õppekaval ja õpetajad tuginevad töös waldorfpedagoogikale.

Algus oli raske

Hilariuse kool on tõeliselt väike kool ning kooli juhataja ja 5.-7. klassi õpetaja Inga Juuse sõnul võib tagasi vaadates tõesti imestada, kuidas üldse on ellu jäädud. „Kõik sai alguse vanemate soovist. Paberimajandus võttis siiski nii palju aega, et need vanemad, kes idee algatasid, ei jõudnudki kooli algust ära oodata, lapsed said enne suureks. Alustasime 2005. aastal Mustamäel kolme lapsega. Olime väga tublid: meil oli õpetaja, pikapäevarühma õpetaja, logopeed ja rahastust ei olnud. Sest koole rahastatakse jaanuarist jaanuarini, meie alustasime septembris. Lapsi oli koolis vähe, aga toetajaid meie ümber palju. Nüüd õpib meil 23 last ja esimest korda on ka lõpuklass, 9. klass. Põhikooli ja gümnaasiumi seaduse (PGS) järgi on lastel võimalus pärast 9. klassi lõpetamist veel kaheks aastaks kooli edasi õppima jääda. Ja nüüd on ka rahastus olemas. Kooli tegevust toetab riik, lapsevanemad maksavad õppemaksu ja püüame saada ka kohaliku omavalitsuse rahastust. See on praegu kõige raskem,“ rääkis Inga Juuse.

Maret Mesipuu (vasakul) ja Inga Juuse. 

Näitlikustamine on A ja O

Maret Mesipuu on Hilariuse koolis õpetajana töötanud kaheksa aastat. Praegu on ta 8.-9. klassi klassiõpetaja. „Öeldakse, et haridusliku erivajadusega (HEV) lastele tuleb mäed teha veel rohkem mägedeks ja jõed veel rohkem jõgedeks. Õppimine läbi tegevuse ja näitlikustamise on meie koolis A ja O. Waldorfpedagoogika on hästi raviva mõjuga. Õppeained, õppetegevused on lõimitud,“ selgitas Maret Mesipuu. „Näiteks matemaatikatsüklis on teema „Number kolm“, samal ajal kohe saan kunstiõpetuses maalida kolme karu, emakeeles jutustada lugu „Kolm karu“. Waldorfpedagoogika põhiline printsiip ongi inglise keelest tulenev kolm h-d: head, heart ja hand ehk pea, süda ja käsi. Meie koolis ei ole pea tähtsam kui käsi. Emotsionaalne pool ja praktiline tegemine on võrdväärsed intellektuaalse arendamisega. Õppimine toimib ja toimub suures osas läbi tegevuse,“ rääkis Maret Mesipuu.

Hilariuse kooli lastele tehakse vihikud eritellimusel. Vihikud on suureformaadilised, jooni ja ruute ei ole. 

Metoodikaid kombineeritakse

Hilariuse koolis on nõue, et kõige alus on õpetaja klassikaline eripedagoogiline haridus. Sellele saab juurde õppida waldorfpedagoogikat ja ravipedagoogikat, mis on waldorfpedagoogika kõrvalsuund ja mõeldud just HEV-lastele. „Selles mõttes ei saa öelda, et oleme puhtalt waldorfpedagoogiline kool, me kombineerime metoodikaid. Mis tähendab, et suur osa õpetajate vabast ajast läheb koolituste peale. Aga töö on tore, inimesed, kes siia tulevad, need jäävad,“ rõõmustas Maret Mesipuu kolleegide üle.

Aga arvutid õppetöös? Klassides ringi liikudes ausalt öeldes silm infotehnoloogilist möllu ei tabanud…

Maret Mesipuu: "Alates 7. klassist on ette nähtud valikained. Konsulteerisime vanematega, kuulasime ka laste soove. Tuli välja, et lastel on suur huvi arvutite vastu ja vanemad sooviksid, et kui nad arvuti taga on, siis teeksid seal midagi mõistlikku. Me ei tõrju tehnilisi häid lahendusi kõrvale. Kooli said muretsetud arvutid, Astangu toimetulekukeskuse arvutiõpetaja tuli appi, sest neil on kogemused, kuidas HEV-lapsele arvutit õpetada. Rõhk on praktilistel asjadel: mis arvuti üldse on, kuidas arvutist pilte vaadata, kuidas kasutada e-posti, otsida vajalikku ja huvitavat infot."

Inga Juuse: "Oluline on õpetada seda, mida nad saaksid tulevikus iseseisvalt kasutada. Arvuti on seotud ka meie uue ideega, fotograafiaga. Pildistamine on tore asi. Kui laps läheb välja, fotoaparaat käes, siis ta märkab enda ümber rohkem asju. See on meie lastel ka üks nõrgem koht - märgata, mis meie ümber toimub. Arvutioskus toetab fotograafiatundi ja vastupidi.
Meie laste puhul võib problemaatiline olla see, et kui nad natukenegi oskavad arvutit käsitleda, siis sukelduvad mängude maailma ja jäävadki sinna. Nende oskused ei küüni sinnani, et jututubades seigelda või keerulisi programme alla laadida. Aga mängima võivad ennast unustada, see on samasugune oht nagu kõigil lastel. Aeg, mille laps arvuti taga veedab, peab olema piiratud."

Maret Mesipuu: "Üks õpetaja on meil ühtlasi kunsti- ja draamaterapeut, ta teeb lastega draamateraapilisi tegevusi. See on populaarne tund, mida lapsed väga ootavad, nad saavad seal ise süžeesid välja mõelda ja läbi mängida. Aga kõik see – arvuti, fotograafia, draama – on ikkagi lisaks täiesti klassikalisele kooliõppele, kus on emakeel, matemaatika, loodusained, võimlemine, kunstiõpetus, tööõpetus. Ei ole nii, et lihtsalt lõbustame lapsi ja korralikku õppimist ei toimu. Waldorfpedagoogika ei ole meelelahutuslik, see pakub lihtsalt rohkelt tegutsemisvõimalusi."

Ülal nurgake puutööklassist, all eelmise aasta jõululaadal kogutud raha eest ostetud keraamikapõletusahi. 

Kuidas te lapsi motiveerite ja tunnustate, hindeid ju toimetulekuõppes ei panda?

Inga Juuse: "Hinded üldiselt ei motiveeri üldse. Kiituse andmine suuliselt on igapäevane asi. Kui lapsed näevad, et saavad asjadega ilusti hakkama, siis see motiveeribki. Lapsele tuleb anda jõukohane ülesanne, et ta saaks eduelamuse. Meie lapsed käivad lusti ja rõõmuga koolis, koolivaheajad on kõige kurvemad perioodid, nagu vanemad ütlevad. Laste kõik oskused kirjeldame lahti tunnistusel."

Kuidas olete rahul olemasolevate õppematerjalidega?

Maret Mesipuu: "Waldorfpedagoogikas õpikuid klassikalises mõistes ei kasutata, õpetajad teevad õpikud koos lastega ise: joonistavad, kirjutavad tekstid. Meie kontekstis tähendab see, et meil on epohhiõpe ja epohhivihik. Kõik see, millest õpetaja lastele jutustab, mis tunnis läbi tehakse, see koos vihikusse üles joonistatakse. Natuke kasutame klassikalise toimetulekupedagoogika õppematerjale küll. Viimastel aastatel näiteks kokaraamatuid, teeme ka ise retsepte. Toimetuleku õppematerjal peaks olema suuremahulisem, käegakatsutavam, vähe on kasu valmis töölehtede ülevärvimisest. Eelistame, et lapsed ei kasuta valmis asju, vaid peavad ise tegema. See nõuab õpetajalt tugevat ettevalmistust."

Klassiruumid on hubased ja rõõmsailmelised.

Toimetulekuõpe vajab praktilist kraami

Mõlema õpetaja sõnul võiks vahendite (ehk raha) jagamisel aga arvestada, et toimetulekukoolis läheb vaja väga palju praktilise tegevuse kraami: käsitöö- ja kunstivahendeid, ka häid suuri pilte. Näiteks tahaksid nad hakata kasutama PCS-pilte (picture communication symbols), mis on spetsiaalselt kõnetutele lastele mõeldud programm: laps saab osutada tegevusele, nähtusele, oma soovi ja mõtteid pildi abil väljendada. Aga üks programm maksab 500 eurot, iga kool ei saa seda endale lubada. „Riigi toetus õppevahendite muretsemiseks on ääretult väike. Meie kool, kus on 23 last, saab riigilt ligi 1450 eurot terve õppeaasta peale õppevahendite muretsemiseks! Ainuüksi 8.-9. klassil on kuus tööõpetuse tundi nädalas. Tunnid tuleb sisustada nii, et õpitust oleks tulevikus reaalselt kasu,“ rääkis Inga Juuse.

Appi tulevad ikka vanemad, ja ka projektidest saab toetust. Näiteks 2012. aastal muretseti kooli jõululaadal kogutud summa eest keraamikapõletusahi, tänavu aga kangasteljed.

Fotod: Madli Leikop. 

Samal teemal:

• Erilised lapsed erilises koolis Alpide vahel
• Arvutimängud ja õppimine - üks ei välista teist
• Hiie koolis saab laps tagasi kõne ja julguse
• HEV-lapsed tavakoolis - toimib, aga lihtne ei ole