Kuressaare ametikoolis saavad muinaskäsitööst teadmisi tulevased tarbekunstnikud, keraamikud ja nahakunstnikud. Kaie Kesküla õpetab tekstiilitööd ja kunstiõpetusega seotud aineid: tikkimine, silmuskudumine, rahvakunsti alused, tootearendus, värvusõpetus, käelised tegevused ja ka muistse käsitöö praktiline pool. Reet Truuväärt õpetab põhiliselt kunstiajalugu.

Õpiku autoritest

Enda tutvustuseks ütles Kaie Kesküla, et Kuressaare ametikoolis töötab ta aastast 1983. „Lõpetasin Tallinna Pedagoogilise Instituudi joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse eriala. Tollal olin üks väheseid, kes soovis suunamist kutsekooli ja selle ka sain – Kingissepa kutsekoolis nr 26 oli avatud silmkoetoodete valmistaja eriala ja sinna oli õpetajaid vaja. Kutsehariduse plussid on minu jaoks mitmekesisus, muutused ja võimalus osaleda erinevates projektides,“ sõnas ta.

Reet Truuväärt on Kuressaare ametikoolis tegev 2002. aastast tunniandjana. „Olen erialalt Tartu Ülikooli lõpetanud kunstiajaloolane. Muinaskäsitöö juurde tõi mind vajadus meie koolis seda õpetama hakata ja kuna olen ajalooga sina peal, siis tunduski Eesti muinasaja õpetamine ja muinaskäsitöö õppeaine põnev väljakutse ka mulle endale,“ meenutas Reet Truuväärt.

Mis on muinaskäsitöö õpetamises ja õppimises teistmoodi kui lihtsalt eesti käsitöö õpetamises ja õppimises?

Kaie Keskküla: „Kui SA Innove ESFi programmi „Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013“ raames hakati vabariigi tasemel teiste seas koostama ka käsitöövaldkonna riiklike õppekavu, tuli tekstiilikunstnik Kadi Pajupuu mõttele, et neis võiks olla moodul, mis võimaldaks harjutada tööd erinevate materjalidega, mõista käsitöö tähtsust minevikus ja ühtlasi näidata, et käsitöö võib olla ka elamuslik. Nii tekkis õppeaine ja kui kavad kinnitati, tuli selle alusel õpetama hakata. Teistmoodi on ehk see, et kutselist käsitööd õpetades tulevad paratamatult kaasa sellised aspektid nagu tööde planeerimine, ajanormid, hinnakujundus jne. Muistses käsitöös on tähtsamad pigem materjalitunnetus, ajaloolise taustaga tutvumine, emotsioon, püüd mõista, tunnetada ja paigutada ennast keskkonda, kus kõik tarvilik alates ehitustest ja sõidukitest kuni nõude ja riieteni tuli igapäevase elu käigus ise valmistada.“

Noored avatud uste päeval Kuressaare ametikooli erialadega tutvumas. Foto: Taavi Tuisk.

Reet Truuväärt: „Koolis õpetame muinaskäsitöö ainet Kaiega kahasse. Esmalt annan mina ülevaate Eesti muinasaja elu-olust ja maailmapildist (usundist) 11.-13. sajandil ja Kaiel on märksa suurem roll – tema õpetab toonaseid käsitöömaterjale, -esemeid ja -tehnikaid juba väga praktiliselt. Kaie korraldamisel oleme ka ühiselt läbi viinud oma muinaskäsitöö laagreid."

Veebipõhise õpiku saab tasuta alla laadida SA Innove kodulehelt. Õppematerjal koosneb kahest osast, ajaliselt haarab õpik XII ja XIII sajandit. Kuidas õpiku kirjutamiseni jõudsite?

Kaie Kesküla: „Tänu kutsehariduse sisulise arendamise programmile sai rahastada uute kutseõppe õppekavade jaoks õppematerjalide kirjutamist. Seniste õppematerjalide kaardistamisel ilmnes, et tarbekunsti ja oskuskäsitöö valdkonnas vajavad õpetajad ka muistse käsitöö teemal materjali, millele õpetades toetuda ja mida tunnis kasutada. Mina ja Reet juba õpetasime Kuressaare ametikoolis seda ainet koos. Koostöö sobis, niisiis osalesime riigihankel ja osutusime valituks. Õpiku kavandasime klassikalise, küsimuste ja ülesannetega peatükkide lõpus ning etapiliste tööjuhenditega praktiliste tööde jaoks. Õpiku lõpus on ka juhendid õpetajale muistse käsitöö päeva korraldamiseks, sest õppekavas on see kohustuslik teema. Minu jaoks oli see esimene õpik, varem oli tehtud mõned õpiobjektid ja loomulikult igapäevased tööjuhendid jms. Tugeva tõuke andis üks Tallinnas korraldatud praktiline koolitus õppematerjalide kirjutamise kohta."

Reet Truuväärt: „Initsiatiiv õpikut kirjutada tuli Kaielt, mina kahtlesin päris kaua. Siiski ei tahtnud toredat kolleegi alt vedada ja nõustusin. Ja kuna olin ka eelnevalt pidanud materjali kokku koguma, siis mingi andmepank algmaterjalist ja õppeülesannetest oli juba olemas. Õpiku ja samas ka õpetajatele mõeldud käsiraamatu formaat oli minu jaoks uudne kogemus. Õpiku mahud, teemad ja isegi vormistus olid meile ette antud. Kuigi tegelen põhitöös kirjastamisega ja raamatute väljaandmine on mulle tuttav, oli õpik minu jaoks esmakordne kogemus. 2013. aasta oligi minu jaoks kahe suure raamatuprojekti aasta – lisaks kõnealusele õpikule andsime Kuressaare linnavalitsuse toel välja linna 450. aastapäeva juubeliraamatu „Kuressaare kunstis ja legendides““.

Tagasi vaadates – mis oli õpiku valmimise protsessi juures kõige raskem?

Kaie Kesküla: „Kirjutamise ajaks oli meil mõlemal aine õpetamisega juba kogemus olemas, algmaterjali leidus. Tegime küll tööplaani, aga nagu enamasti ikka juhtub, oli viimane kuu enne käsikirja esitamist kõige töörohkem. Meid aitasid mitmed kolleegid, kes fotografeerisid esemeid ja tööprotsesse, juhendasid töö vormindamist ja fotode töötlemist. Siinkohal neile suur tänu, samuti keeletoimetajale ja retsensendile!"

Reet Truuväärt: „Hakkasime asja pikalt ette planeerima. Meil oli seinal suur ajakava ja püüdsime kõiki vajalikke materjale jooksvalt talletada, kuid võrdlemisi suure koormuse kõrvalt oli kavast kinni pidamine ikka paras pähkel. Nii oligi, et suurem raskus langes viimasele aastale ja viimastele kuudele, kus kolleegid arvasid juba, et ega me vist koolist töölaua tagant ära ei käigi.

Üks suuremaid probleeme meile mõlemale (tõmbasime problemaatikasse kaasa ka teisi õpetajaid) oli internetist pärit materjalide viitamise süsteem. Diskussioone toimus mitmeid, aga hakkama saime. Teiseks tegi mul algul nõusoleku andmise raskeks just suur dilemma, et kas sellise õpiku koostaja peab olema ka ise muinasajaloo uurija või võiks ta olla ajalooõpetajast pedagoog-praktik, mida olen mina. Kuna tegemist oli kutsekoolidele mõeldud eelkõige käelisi oskusi edasi andva õppematerjaliga, siis leidsime koos Kaiega, et väärtuslikud on just praktikute kogemused ja nii kirjutasingi ajaloolise osa kokku kompilatsioonina värskematest muinasaega käsitletavatest töödest-loengutest. Kuidas seda nüüd hinnata, on rohkem asjatundjate asi. Üldiselt on ju Eestis levinud, et kooliõpikuid kirjutavad õpetajad.“

Õpik-käsiraamat „Muistne käsitöö“ on ühtaegu ka ajalooline ja kultuuriline vaade eestlaste minevikku. Mina julgeksin seda raamatut soovitada ka näiteks üldhariduskoolis ajaloo- või käsitöötunnis, aga ka lihtsalt ajaloo- või käitööhuvilistele.

Kaie Kesküla: „Õpikut kavandades oli ikkagi ees õppekava mooduli raamistik, millest tuli kinni pidada. Kõik nimetatud huvilised võivad muidugi lahkesti meie õpikut kasutada. Kuigi see pole uurimus, oleme püüdnud toetuda ikkagi arvestatavatele allikatele. Muistsest eluviisist huvitatud inimesi leidub igal pool, sellest annab tunnistust ka pikk internetilinkide nimekiri õpiku lõpus, mis annab kõigile võimaluse teemasid edasi uurida.“

Reet Truuväärt: „Ma loodan ka, et meie raamat on laiema kasutusega kui kutsekoolid. Kui kooliajaloos keskendutakse enamasti ikka endiselt Eesti poliitilisele ajaloole, siis minu soov oli pakkuda ülevaadet just meie esivanemate igapäevasest elu-olust ja vaimumaailmast. Ajalooline osa on kokku pandud erinevate allikmaterjalide põhjal ja igal aastal lisandub kahtlemata taas uusi uurimistulemusi, mis võivad antud õpiku seisukohti muuta, seega teatud aja pärast tuleks tekstid üle vaadata. Kuid praegu sobib meie õpikut küll eelkõige ajaloohuvilistele soovitada. Ma rõhutan – ajaloohuvilistele.“

Õpiku „Muistne käsitöö“ valmimist toetas ESFi programm „Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013“. Selle ja teised programmi raames valminud kutseõppe õppematerjalid leiab SA Innove kodulehelt. 

Samal teemal:

• Koolielu õppematerjalid: käsitöö
• Käsitöö ja arvuti käsikäes
• Sotsiaalmeedia kasutamine käsitöötunnis