Tegu oli konverentsiga, mis mõeldud ennekõike testi- ja hindamisspetsialistidele. Hindamise arenguid maailmas, kitsamalt Euroopas tutvustas Koolielule SA Innove õppekava- ja eksamitekeskuse õpitulemuste välishindamise nõunik Einar Rull.

Hajutatud väiksemad testid

Konverents võimaldas tõepoolest saada ülevaate paljudest hindamisega seotud arengutest Euroopas ja maailmas laiemalt. Mis on uut? Üritatakse saada erinevate uuenduste vahel sünergiat. USA testikompanii ETS üritab asendada ühekordsed kokkuvõtvad testid paljude ajas hajutatud väiksemate testidega, et välistada ühekordse ebaõnnestumise suurt mõju õpilaste tulevikule. Samas võimaldab selline testide sari katta täielikumalt kogu õppekava ning kasutada neid ka kujundava hindamise funktsioonis. Testid sisaldavad ka varasemates testides sisaldunud teemasid, mis tähendab, et pärast testi tegemist ei saa olla kindel, et sama asja ei küsita ka järgmises ning ei tohi midagi ära unustada. Lõpuks on siiski vaja omandada kogu materjali põhjal tervikpilt.

Unustamisefekt segab

Suureks mureks ongi olnud unustamisefekt pärast eksami sooritamist. Ka meil on ülikoolid nurisenud, et õpilased ei mäleta enam sügisel seda, mida nad riigieksamitel hästi teadsid. Et unustamisefekti vähendada, sisaldavad valdkondlikud kompetentsimudelid, mis on õpetamisel aluseks, lisaks teadmiste, oskuste, hoiakute, pädevuste ja harjumuste standarditele ka suure annuse moodsaid pedagoogilisi lähenemisi. Tähelepanu on kogu eluks vajalike mõtlemisharjumuste (habits of mind) kujundamisel, mis sisaldab ka iseloomu arendamist (püsivus, visadus, koostööoskused jne) ja refleksiivselt arendatavaid õpioskusi. Õpilane on pandud õppeprotsessi keskmesse ning lisaks õpilastele täiendavad oma teadmisi ka õpetajad neid toetavates professionaalsetes võrgustikes. Seega on testimisel ühendatud kõik pedagoogika moodsad lähenemised.

Õpilaste ja õpetajate edenemist jälgitakse ning toetatakse, lisaks on tähelepanu koolikliimal ja kooli juhtimisel. Üritatakse maksimaalselt ära kasutada see lühike aeg, mil õpilane viibib koolis, et anda talle tarvilikke harjumusi elus ette tulevate valikute tegemiseks ning tegutsemiseks keerulistes, määramata olukordades. Rõhutakse visaduse, püsivuse ja koostööoskuste olulisust. Igaühe õpetamist üritatakse kohandada tema võimete tasemele. Fookuses ei ole ainult ülikooli sissesaamine või valmisolek tööeluks, vaid isiksuse arendamine ja võimaluste avardamine kogu eluks.

Test on õpetajale toeks

Kokku on pandud uhked maksimalistlikud plaanid, mida realistlikult täidetakse. Hollandlased kavatsevad testida oma õpilasi kaks korda aastas, et toetada eelkõige õpetajaid. Elektrooniliselt on seda lihtne teha. Tagasiside võimaldab õpetajatel kohandada õpetamist ning avastada õpilased, kelle puhul oleks vaja välist abi. Õpetajad on harjunud õpilaste ebaõnnestumise puhul eelkõige ennast süüdistama. Tihti on aga probleemid keerulisemad ja tõsisemad ning tuleks otsida abi väljastpoolt.

Õpetajate rutiinset tööd üritab vähendada ka USA Memphise ülikoolis välja pakutud projekt, mis on pikka aega tegelenud elektrooniliste tuutorite arendamisega. Me teame, et dialoogi kasutamisel on võimalik tekitada sügavamaid teadmisi. Arvutid on aga võimelised tekitama ka trialooge, kus lisaks juhendaja rollile on arvutil ka kaasõpilase roll, mille sooritust peaks õppima analüüsima. Teiste hindamise kaudu üritatakse õpilast juhtida enese hindamise juurde. Keskkonna mängulisus aitab õppimisel pinget üleval hoida. Arvuti on võimeline tuvastama õpilase näoilmet. See aitab tagasisidet välja töötada. Kõige sügavam õppimine toimub tavaliselt siis, kui õpilase näoilme väljendab segadusse sattumist. Õppimine käib tavaliselt probleemide lahendamise kaudu.

Elektroonilise testimise arengud on aeglased

Elektroonilise testimise arengud on igal pool suhteliselt aeglased. Plaanid on olnud suured, kuid vahendite nappus ning testikeskkondade silumise vajadused on protsessi aeglustanud. Meil ei ole elektroonilise testimise juurutamine olnud just liiga suure poliitilise surve all, mis on võimaldanud mõistlikult ja kindlalt edasi liikuda. Kui ühes koolis võib olla keeruline sundida õpilasi veel traditsioonilisel moel paberil teste tegema, siis teise kooli õpilastel võib olla raskusi klaviatuuri tundmisega. Igasugune innovatsiooni juurutamine võtab aega. Samas tõdeti, et väljaspool kooli on tehnoloogia areng kiirem kui koolis. Peaks olema vastupidi.

Digipädevuse mõiste on kiires muutumises

Kui soovime arendada digipädevusi ning nende omandamist testida, siis me peaksime aeg-ajalt maha istuma ja järele mõtlema, mida me selle pädevuse all tegelikult mõtleme ja mida mitte. Testijad ütlevad, et me peame määratlema konstrukti. Kui me sooviksime hinnata digipädevuse arengut, siis me peaksime aastast aastasse mõõtma enam-vähem sama konstrukti. Kas digipädevus on internetilehitseja kasutamise vilumus ning saadava informatsiooni kriitilise hindamise ja analüüsimise oskus? Või on see ka saadud informatsiooni põhjal uue teadmise konstrueerimine ja selle esitamine väga erinevatel elektroonilistel viisidel, sisu remiksimine ja meemide kasutamine? Kas see on Microsofti ja Open Office programmide kasutamise oskus, sest ilmselt kasutatakse neid peaaegu igas mõeldavas tänapäevases ametis? Ilmselt ei ole digipädevus ka igasuguste eriprogrammide ära õppimise potentsiaali arendamine. Samas muusikakoolis võib digipädevus olla arvutimuusika loomise programmide, näiteks Ableton, kasutamise oskus. Samas on hetkel digipädevus kindlasti sotsiaalvõrgustike kasutamise oskus ja vajalikud koostööoskused. Tihti on digipädevuste alal õpilased õpetajatest ees, ning kuidas peaksid õpetajad neid siis õpetama.

Kas on Euroopas (maailmas) mõnda riiki, kus õpilaste teadmisi üldse ei testita, ei ole lõpueksameid, tasemetöid vms?

Hindamine on õppimise ja õpetamise vaheline lüli. Kui tähelepanu peab olema sellel, mis on ära õpitud, mitte aga mis on õpetatud, siis tuleb hindamine ka appi võtta. Austraalias Queenslandis kasutusel olev lähenemine, kus õpetajad õpetatakse sama usaldusväärselt hindama nagu on seda üleriiklikud testid, on kahtlemata ka Euroopas tähelepanu äratanud ning kindlast mõjutanud näiteks Šoti haridussüsteemi. Standardiseeritud hindamise oskus on muutunud ka seal õpetajate kvalifikatsiooni osaks. Ehkki välishinnatavaid eksameid kasutatakse ka. Austraaliast on kuulda hääli, et üritus panna kõik õpetajad standardiseeritult hindama ei ole kõrgkoolide vastuvõtu jaoks päris head tulemust antud ning kogu Austraalia liigub aeglaselt ühesuguste lõputestide suunas, et õpilastel oleksid võrdsed võimalused kõrgkooli astumiseks sõltumatult nende elukohast.

Euroopas sõltuvad arengud testimisel ilmselgelt nende riikide PISA tulemustest. Nõrkade tulemustega riigid on tugeva surve all keskne testimine sisse viia. Teistes riikides ollakse jälle edetabelite tekitatava paanika ja eksamiteks kitsendatud õppimise tõttu sunnitud testimist vähendama. See tekitab jälle kimbatust ülikoolide sisseastumisosakondades. Eestis on juba testimist sama vähe või vähem kui Soomes või Rootsis ning olukord oleks jätkusuutlik, kui me õpetaks õpetajaid standardiseeritult hindama. See aga ei ole ka hetkel päevakorras.

Kui levinud on elektrooniline testimine? Mis leitakse olevat selle ohud, mis tugevused?

Selle küsimusega tegeldi mitmes töötoas. Kui õppimine läheb elektrooniliseks, siis peab ka teadmiste kontrollimine minema elektrooniliseks. Samas tehnoloogia kasutamist ainult tehnoloogia pärast ei peeta heaks tooniks isegi siis, kui seda käsitleda esimese sammuna sukeldumisel tehnoloogiamaailma. Pedagoogilistel kaalutlustel peab olema juhtroll. See käis läbi paljudest ettekannetest.

E-õpe võimaldab õpetada hoopis teistsuguseid oskusi ning siis tuleb nende omandamist ka testida. Kõik riigid on ametis sellega, et tulemusi paindlikumalt raporteerida ning kaasata kõiki, kellel on siinjuures huvid mängus. Testitulemused võimaldavad teha tõenduspõhiseid otsuseid igal tasandil.

Ohtudena nähakse tehnoloogia kapriissust, internetiühenduste ebakindlust, õpilaste kasvavaid oskusi testimisprogramme üle kavaldada, vahendite puudust arendusteks.

Plusspoole pealt on uut tüüpi testide ilmumine, kus testi tegemine on samal ajal ka õppimine, keskkonnad muutuvad mängulisteks ja õppijatega kohanevateks. Testimisajad lühenevad ning tulemused on usaldusväärsemad tänu erinevate psühhomeetriliste lahenduste kasutamisele. Mõõtmisega seotud tehnilised väljakutsed olid konverentsil paratamatult üsna kesksel kohal, kuna tegemist oli selle ala tippspetsialistidele mõeldud konverentsiga. Nii et tavainimesele võisid paljud ettekanded üsna arusaamatud tunduda.

Einar Rull SA Innove veidi hiljem toimunud konverentsil, kus arutleti õpetajate ja koolijuhtide koostöö üle. 

Samal teemal:

• Tallinnas toimub rahvusvaheline hindamisalane konverents
• Riik sai ülevaate gümnaasiumi matemaatikaõppest
• Y-põlvkond eelistab e-õpet