Algatuse "Nutitund igasse kooli!" raames pakub MTÜ Eesti 2.0 välja innovaatikakoolituse tubli(de)le kooli(de)le, aga selleks tuleb ka ise näidata, et oskate natuke programmeerida.
Algatuse "Nutitund igasse kooli!" eestvedaja Birgy Lorenz tegi asjakohase intervjuu Ede Schank Tamkiviga.
Kes või mis on Eesti 2.0?
Eesti 2.0 on MTÜ, mille eesmärk on suunata Eesti koolinoori valima tulevik tehnoloogiavallas, kuna tehnoloogia avab uksi-aknaid ning on üha enam meie elu lahutamatu osa. Uute tehnoloogiate tutvustamise kaudu kooliõpilastele tahame neid suunata mõtlema suuremalt, et tulevikus oleks tehnoloogia iga eestlase sinasõber ning Eestis võiks sündida palju rahvusvaheliselt tuntud tehnoloogiaettevõtteid.
Olete pakkunud välja Nutitunni projekti märtsikuu katsetused Codyga (http:/
Kuna http:/
http:/
Ootame, et kool pakuks välja programmeerimisõppe loovlahenduse, justkui virtuaalse töömehe, kelle abiga oleks õpetajal hea tundi läbi viia ning õpilasel hea õppida. Lahenduses peab lugu olema seotud õppematerjalide ja ka harjutustega. Ühtlasi võiks välja tuua teemad, millest õpilased huvitatud on. Nende teemade sisust võiks peegelduda ka põhjus, miks noortel on huvi programmeerimisega tegeleda.
Meie jaoks on huvitav näha, millisest õppematerjalist ja -keskkonnast saavad õpilasel kõige rohkem motivatsiooni õppimiseks.
Mis on olnud Eesti 2.0 arvates Eesti koolide suurimad väljakutsed?
Eesti 2.0 alustas pilootprojektiga (3D printerid 50 koolile) maikuus 2015 ning vähem kui kahe aastaga oleme näinud hämmastavalt kiireid arenguid, kuigi üldiselt kipuvad muudatused hariduses olema pigem aeglased. Juba praegu on paljudes koolides 3D modelleerimine ja printimine õppekavas sees ning ka nt Tallinna linna otsus hankida kõigile linna koolidele 3D printerid kinnitab seda, et printereid nähakse õppeprotsessi lahutamatu osana. Meil oleks ainult hea meel, kui ka teised omavalitsused järgiks Tallinna eeskuju ning peagi võiks olla 3D printerid kõigis koolides ning miks mitte ka lasteaedades ja raamatukogudes.
Meile endile oli väga heaks õppetunniks bitcoini-arvutite projekt. Need seadmed olid tol hetkel (täpaselt aasta tagasi) ikka väga uus asi ning me ei osanud ka ise päris täpselt prognoosida, kas ja kuidas õpilased nad vastu võtavad. Samuti on vajalikud ikkagi eelteadmised krüptorahast ning ka programmeerimisest ehk siis tutvumislävend on oluliselt kõrgem. Aga nagu elus sageli, siis on ka siin nii, et mida keerulisema teema keegi viitsib endale selgeks teha, seda avatum on nad üldiselt uutele ja suurtele ideedele ning tal on ka ilmselt suurem tõenäosus teha elus mõjukaid tegusid. Kasvõi juba meie kursuse läbinud õpilaste pealt näen, et päris mitmed neist õpivad nüüd välisülikoolides arvutiteadust ning on ka muidu ühiskondlikult aktiivsed ning tahavad isegi distantsilt panustada Eesti riigi ja ühiskonna arengusse.
Eks igasuguste uutmoodi mõtlemist ja tegutsemist eeldavate projektide puhul on alati nii, et on on hulk koole (st uutest tehnoloogiatest huvitatud hakkajaid õpetajaid), kes haaravad alati kõigest lennult kinni; kuid samas on suur hulk neid, kes jäävad pigem passiivseks kõrvaltvaatajaks. Suurim väljakutse ilmselt olekski saada ka need koolid aktiivsemalt kaasa lööma.
Tahaks julgustada koole andma meile aktiivsemat tagasisidet, isegi kui see puudutab probleeme seadmetega (hiljuti näiteks said tänu sellisele tagasisidele kõik 50 Eesti 2.0 jagatud 3D printerit uued ekstruuderid), küsima ning jagama oma ideid. Üheskoos saame teha uusi ja veel ägedamaid asju!
Aga mis on teid positiivselt üllatanud?
Kõige suuremad üllatused on olnud seotud kõikide nende lahedate ideedega, mis õpilaste peades sünnivad. Näha, et tehnoloogia võetakse avasüli vastu ning seda hakatakse kohe aktiivselt kasutama või selle abil pakkuma välja lahendusi, mille peale keegi teine varem pole tulnud. Nii sünnibki innovatsioon ja see on see, mille poolest meie väike Eesti saab olla teistele riikidele eeskujuks, sest tänu meie väiksusele on meil lihtne uusi ideid terve riigi tasandil kiiresti juurutada.
Eraldi tahaks välja tuua mõned silmapaistvad lahendused, mis on viimase aastaga silma jäänud. Need on pealtnäha väga lihtsad lahendused, mis aga lahendavad reaalseid igapäevaseid probleeme. Näiteks Elva Gümnaasiumi 8. klassi õpilaste loodud Elva Cube (ise ehitatud wifi-ruuter 3Dprinditud karbis), 21. Kooli õpilasfirma CordGuard (Apple’i seadmete laadijajuhtme murdumise vastane jupp) ning ka juba eelpool välja toodud http:/
Milline on teie nägemuses Eesti koolides tulevik viie, kümne aasta pärast?
Kui täpselt teaks, siis oskaks ju täpselt valmistada ette just neid projekte, mida vaja oleks.
Loodetavasti on Eesti koolid üha rohkem õpilase-, mitte õppekavakesksed, ning lähtuvalt sellest saab iga õpilane valida endale sobivama tempo ja raskusastme kooliprogrammi läbimiseks. Seejuures on tehnoloogial õppetöös lahutamatu osa, mitte ainult passiivse vahendajana (a la tahvlid seinal või õpilaste käes), vaid eelkõige sisuloome võimaldajana. Loodetavasti toob see kaasa ka selle, et lisaks headele tulemustele PISA testides on meie lapsed ka muidu õnnelikumad, eneskindlamad ja eluga rahul.
Samal teemal: