Martin Saar õpetab keemiat Gustav Adolfi gümnaasiumis ja Tallinna reaalkoolis, Peeter Sipelgas on keemiaõpetaja ja õpilasteaduse koordinaator Viimsi keskkoolis ning Anastassia Voronina on keemia ja keskkonnahariduse peaspetsialist SA Innove õppekava ja eksamite keskuses. Missugune on keemiaõpetuse hetkeseis, kuidas seda mõjutab uus õppekava ja see, et keemia riigieksam kaob? Kuidas varustada kooli kallite katsevahenditega? Kuidas keemia õpilastele huvitavaks muuta? Kas vajalikud õpikud on olemas? Arvamused kokkuvõtlikult allpool.

Martin Saar: laborikatsed, hea tööraamat ja kursuste arv on määravad

„Keemia on õppeaine, kus on kolm olulist õppevormi: loeng, seminar, praktikum. Koolitunnis ei ole mõistlik neid väga lahku lüüa. Kaasaegsed katsevahendid ja reaktiivid on tõesti väga kallid. Üks võimalik lahendus, mida mina olen viimasel ajal kasutanud, on see, et kui kuskil on kool, mis lõpetab tegevuse, siis võtan nendega ühendust ja palun asjad, mis muidu läheksid mahakandmisele, endale keemiatundi kasutamiseks. Loomulikult on ka GAG oma õla alla pannud katsevahendite muretsemisel. Nii õnnestub 12. klassis reaalsuunale teha juba mitmendat aastat praktilise keemia kursust: 35 tundi laboripraktikume tänu nõukogudeaegsele varudele ja suletud koolidele. Aga kui mingil momendil kaoks kogu see varasem baas, siis praktilise keemia kursust lihtsalt ei saaks teha, kooli eelarve ei võimaldaks selliselt jätkata. Praktiliste töödeta ei ole võimalik keemiat õpetada. Kumb on olulisem, slaidiesitlus või laboratoorne töö? Raudselt laboratoorne töö!  

Foto: Stockvault

Teine asi, mis peab olema teadmiste kinnistamiseks ja oskuste loomiseks, on väga hea tööraamat või töövihik, mille baasilt saab pidada seminari. Hea kolleeg Jõgevalt haaras mind ühel hetkel eksamite koostamise karussellile. Koostöö sujus, oleme koostanud keemia töövihikud 8.-9. klassile. Nendesse olen koondanud ülesandeid, kus on vaja rohkem leida seoseid, kujutleda, mõtiskleda; lugeda ainealast teksti ja seda taasesitada. Sellest on õppekirjanduses puudu! Meil on kasutusel mitu komplekti mitme autori õpikuid. See on hea, õpetaja on saanud valida sobiva. Aga autorid on praeguseks kõik vanuses 67-70. Meil on vaja järgmist põlvkonda autoreid. Kas neid tuleb?

Kirume riigieksameid. Tegelikult keemia riigieksami ja ka põhikooli keemiaeksami puhul on näha, kuidas eksam on suunanud õpetamisprotsessi ja kaasajastanud lähenemist. Eksamiülesanded on vägagi huvitavad, palju huvitavamad kui need trafaretsed ülesanded, mida on pakutud õppekirjandusse. Eksamiülesanne ei ole masstoodang, see on käsitöö. Käsitöö on läbimõeldum ja palju rohkem inimese näoga kui masstoodang.

Mure on kursuste arv. Kui alustasime taasiseseisvunud Eesti Vabariigiga, oli kohustuslikke keemiakursuseid kõigile kuus, nüüd on neid kolm. Mõni kool õpetab keemia ära kümnendas klassis, kolm tundi nädalas ja ongi kõik. Samas ei saa võrrelda õpilase võimekust 10. ja 12. klassis! Keemia peaks minema seda teed nagu matemaatika: kitsas ja lai kursus, mis mõlemad oleksid tervikud. Ei ole mõtet õpetada gümnaasiumiosas kolme-nelja-viite loodusainet killuke siit, killuke sealt, ja siis ütleme, et kõik on lõimitud. Võib-olla oleks õigem pakkuda võimalust, et gümnaasiumosas kaks viimast aastat õpib noor ühte loodusainet, aga põhjalikult. Oleme väike riik, peaksime igati soodustama seda, et õpilane leiab selle, mis talle on omane. Koormuse osas see palju ei muuda – kas õpetada kaks korda nädalas kõikidele midagi või viis korda nädalas neile, keda see ka kõnetab? Rentaablim on süveneda.“

Peeter Sipelgas: näited elust on keemiaõpetuse plusspool

„Õppekava ümber võib vaielda, see on lõputu teema. Iga kord, kui tehakse uus valmis, leitakse, et seal on see ja see halb; on vaja uus teha. Keemia õpetamise puhul on oluline, et selles aines on asju, mis on, mis jäävad ja mis peavad selgeks saama. Õpilastele meeldib, kui reeglid on paigas. Kui ta nende reeglite seas saab vabalt orienteeruda ja olla loov, siis on ka kergem tulemusi saavutada. Keemia puhul meeldib mulle, et kõigest sellest, mis meid ümbritseb, ei saa üle ega ümber – see ongi keemia. Nii hea on tuua elust näiteid, aine õpetamise juures on see oluline pluss. Kuna erialalt olen loodusainete õpetaja, siis on endal pilt ka füüsikast ja bioloogiast ees ja suudan hoomata tervikut. See pakub ka lastele huvi. Et ei näe kitsalt keemia-keemia-keemia, vaid kogu ümbritsevat keskkonda.

Keemiakatsed on kallid, eriti arvestades jälle uut õppekava. Ette on nähtud kindel arv katseid, mis on vaja keemia ainekava läbimisel sooritada. Aga võrreldes teiste koolidega on Viimsi kool siiski heas seisus. Meil on labor, saame oma vahenditega ainekava nõudmised praktiliste tööde näol täita. Oleme aastate jooksul kirjutanud erinevaid projekte, et vajalikku saada, vahendid on tõesti kallid. Koolile on keemiakatsed ütlemata kulukas tegevus. Aga kui saad õpilase eksperimendi abil midagi uurima panna, siis tekib tal huvi ka selle aine vastu.“

Anastassia Voronina: aine õpetamise kvaliteet hakkab sõltuma õpetajast ja tema huvist aine vastu

Mis saab teie kui ainespetsialisti arvates keemia õpetamisest ja õppimisest üldhariduskoolis pärast seda, kui riigieksam kaob? Kas ja kuidas see mõjutab huvi keemia õppimise vastu?

„Riigieksamite kaotamine tähendab kõigepealt seda, et riik ei saa enam tagasisidet sellest, mis toimub koolides teatud õppeainete, sh keemia õppimises. Vaatamata sellele, et keemia riigieksam ei olnud kohustuslik, andis see meile vähemalt üldist ülevaadet, kus on õpilastel probleemid ning millele peavad õpetajad rohkem tähelepanu pöörama. Nüüd sellist tagasisidet ei ole. Ühelt poolt see tähendab, et riik usaldab koole ning annab nendele rohkem vabadust ja iseseisvust, teiselt poolt ei tohi unustada, et suurem iseseisvus toob kaasa vastutuse kasvu. Kui kooli juhtkond oskab tagada keemia õpetamise kvaliteedi, siis selle kooli lõpetajatel ei tohiks olla probleeme kõrgkooli sisseastumisega. Samas aine õpetamise kvaliteet hakkab veel rohkem sõltuma õpetajast ja tema huvist oma aine vastu. Keemia ainekavas on olemas õpitulemused, mis peavad olema saavutatud gümnaasiumi lõpuks. Kes aga garanteerib, et need on saavutatud?“

Mis on teie arvates keemia õpetamise juures suuremad probleemid täna? Õpetajad mainisid näiteks katsevahendite kallidust ja õpikute puudumist.

„Olen õpetajatega täiesti nõus, et olulisemad probleemid on kallid katsevahendid ja õpikute puudumine. Aga see ei puuduta ainult keemiat, vaid kõik teisi praktilisi aineid, nt kehaline kasvatus, füüsika ja bioloogia. Aga see on loomulik, kuna õppekava on uus ning nõuab natuke aega, enne kui jõutakse kõik õpikud ja õppematerjalid vastavusse viia.“

Novembris 2012 toimus kolmekümnes Eesti koolis katsetöö keemias, mille valmistas ette SA Innove. Õpilased tegid testi mitte ainult paberil vaid ka elektrooniliselt, nn e-eksami. Kas olete jõudnud juba järeldusi teha?

"Tahan rõhutada, et see ei olnud e-eksam. Meie korraldasime keemia e-katsetöö, mille eesmärk on välja selgitada, kas õpilaste tulemused erinevad, kui nad lahendavad samu ülesandeid pabertestis ja arvutihinnatavas e-testis. Hetkel tegeleme tulemuste analüüsiga ning see kindlasti võtab aega. Aga juba praegu võin öelda, et tulemused on väga huvitavad ning tekitavad veel rohkem küsimusi, kui oli meil enne uuringut. Kaks tähelepanekut siinkohal: e-testide ja e-ülesannete sooritamisel teevad õpilased palju vähem juhuslikke vigu, kui lahendades samu ülesandeid paberil. Paberil testide hindamisel tekivad hindajatel hindamisvead (hindamispraak). Seda ei saa 100% vältida, kuna hindaja on inimene ja teeb vigu, arvuti hindab vaid hindamismaatriksi järgi. Ja teine: e-testi puhul ei mõjuta tulemust vastaja arusaamatu käekiri."

Rohkemat info keemia katsetöö kohta saab Õpetajate Lehe artiklist.

Samal teemal:

• Martin Saar: koolide konkurents minu maaailmapilti ei mahu
• Annete arendamise keskus Viimsis
• Keemia õppevara Koolielus