Aga mida Henry siis teeb igapäevaelus ja internetis?


Avaldaja:Madli Leikop08. Veebruar 2017

Henry Jakobsoni isablogi „A mida Henry teeb?“ on väga paljudele lugejatele pakkunud muhedaid hetki ja lapsevanematest lugejatele ka äratundmisrõõmu. Aga kindlasti on lugejad ka mõelnud, miks ja kuidas oma eraelu blogis ja Facebookis nähtavaks teha.

7. veebruaril, turvalise interneti päeval said huvilised seda otse Henry Jakobsonilt küsida, sest ta juhtis HITSA veebiseminari „Elu sotsiaalmeedias: kuidas jagada enda elu lähedaste privaatsust säilitades“. Lühidalt kokku võttes kõlaks vastus nii: mõtle, mõtle  ja veel kord mõtle, enne kui postitad; eraelust tuleb kirjutada ja fotosid postitada nii, et sa justkui ütleksid kõik, aga tegelikult jätad kõik privaatse ütlemata. 

Seda, et iga postitust tehes mõtleb ta turvalisusele ja privaatsusele, rõhutas Henry Jakobson korduvalt. Miks ta üldse blogi „A mida Henry teeb?“ peab? „Kui ma midagi oma lastest postitan, mõtlen alati, miks ma seda teen. On neli peamist põhjust: minu enda edevus; teiseks see, et ma olen oma laste üle väga uhke ja ma tahan seda inimestega jagada; kolmandaks et ma olen midagi saavutanud ja neljandaks, miks mina või inimesed üldse postitavad, on võimalused,“ sõnas Henry Jakobson. „Minu jaoks on kolm viimast aastat postitusi avanud palju võimalusi, aga kõiki ma siiski vastu ei võta.“

Ta sõnas, et põhiline, mida ta postitab, on pilt. „Pilti tehes pean alati olema teadlik pildi tagamaadest. Esimene asi – kus on pilt tehtud? Mis on näha taustal? Sa ei taha ju olla see inimene, kes postitab kõigi teiste laste pilte ka,“ tõi Jakobson näite. Või siis ära postita pilte, mille põhjal on kerge tuvastada, kus sa elad. „Teha pilti nii, et aadress jääb maja seinalt näha, ei ole hea mõte.“ Ta rõhutas ka, et inimesed unustavad ära, et pildid sotsiaalmeedias ei ole üksnes talle endale vaatamiseks, neid näevad kõik. „Kuidas keegi pildile jääb, ka see on oluline. Sa ise võid pildil väga kena välja näha ja tekib kiusatus pilti kasutada, aga kui sõber su kõrval on üsna kehvalt pildile jäänud, siis parem pane see foto kõrvale,“ soovitas Jakobson. „Oluline on ka emotsioon, mida postitus vaatajas tekitab. Postitada pilte lihtsalt niisama (ma kõndisin tänaval ja nägin seda maja) ei ole erilist mõtet.“

Sama kehtib videote üleslaadimise kohta. Henry Jakobson sõnas, et ka temal tekkis uude kodusse kolinuna kiusatus teha video-kodutuur, näidata lugejatele, kus ja kuidas tema pere elab. Aga ta taipas kiiresti, et sama hästi võiks ju siis oma korterivõtmeid jagada: palun, elutoast saate kaasa võtta selle ja köögist tolle. „Me ei tea kunagi, kes missuguste kavatsustega meie videoid vaatab,“ sõnas ta.

Ka tekstipostituste puhul soovitas ta alati mõelda ja teadvustada, et see jääb internetti ülesse. „Ka mina olen sattunud halva teeninduse ohvriks ja emotsioon on hästi negatiivne. Aga ma ei pane seda oma blogisse ülesse. Sest kui maha rahunen ja hakkan asju läbi mõtlema, siis saan aru, et mitte minu mõistus ei tahtnud blogisse kirjutada, vaid just minu emotsioon,“ rääkis Henry Jakobson veebiseminaril osalenutele. Ka tekstide puhul soovitas ta kõik detailid läbi mõelda, rõhutas, et kui teed nalja, siis iseenda üle, ja kui kirjutad teistest inimestest, siis kuidas nemad sellesse suhtuksid, kuidas see neid mõjutab. 

„Ma ei kirjuta sotsiaalmeedias mitte kunagi näiteks vaktsineerimisest, sest mingil määral peavad lugejad mind arvamusliidriks. Ja arvamus on ainult minu arvamus, see ei ole tõde. Mul on blogijana see vastutus, et ma ei viskaks üles ideid, mida inimesed võivad tõe pähe võtta,“ tõi ta näiteks, kuidas tekst võib loojast sõltumatult oma elu elama hakata. 

Muidugi küsiti tuntud blogijalt ka seda, mis ta arvab, kuidas tema lapsed hakkavad suuremana sellesse suhtuma, et isa on nendest nii suure digitaalse jalajälje tekitanud. „Ma olen sellele mõelnud ja veelkord – ma mõtlen enne iga postitust kõik läbi, miks ma seda teen ja kuidas teen. Need postitused ei anna hinnanguid, need on positiivsed, humoorikad, kergelt meelelahutuslikud postitused. Need justkui näitaksid kõike, aga tegelikult ei näita need mitte midagi privaatset, ja ma arvan, et lastel ei ole põhjust pahased olla,“ sõnas Henry Jakobson. 

HITSA veebiseminar „Elu sotsiaalmeedias: kuidas jagada enda elu lähedaste privaatsust säilitades“ on mõne järelevaadatav siit: https://www.youtube.com/watch?v=TrfsU-DFuu4 

Samal teemal: