Birgy Lorenz: doktoritööd ei tehta ajaviiteks


Avaldaja:Madli Leikop29. Jaanuar 2017

Pelgulinna Gümnaasiumi IT-arendusjuht Birgy Lorenz kaitses hiljuti Tallinna Ülikoolis oma doktoritööd, kus ta uuris digitaalse ohutuse valdkonna arengut Eestis ning võimalusi tõsta kooliõpilaste ja neid toetavate täiskasvanute digiohutuse alast kompetentsi.

Tegevõpetajate seas ei ole neid, kes doktoritööni jõudnud ja selle edukalt kaitsnud, just massiliselt. Sestap tundis Koolielu huvi veidi teistsuguste küsimuste vastu, mitte ei uurinud niivõrd doktoritöö sisu. Ülevaatlikult võib öelda, et Birgy doktoritöö kandis pealkirja "Digitaalse ohutuse mudel mõistmaks teismelise internetikasutaja vajadusi" ("A Digital Safety Model for Understanding Teenage Internet User's Concerns", töö juhendaja oli Tallinna Ülikooli dotsent Kaido Kikkas, oponendid Tallinna Tehnikaülikooli dotsent Rain Ottis ja Umeå Ülikooli lektor Elza Dunkels.

Autor jõudis doktoritöös järeldusele, et Eesti vajab keskset lahendust küberhügieeni taseme tõstmiseks. Tänaseni on probleemile tähelepanu pööratud vaid vabatahtliku töö või Euroopa Liidu toetusprogrammide abil. Väga hea ja põhjaliku ülevaate andis Birgy Lorenz 20. jaanuari Õpetajate Lehe artiklis „Küberohtudest aitab üle õppimine“. Tasub lugeda!

Niisiis, tegevõpetaja ja doktoritöö. Sinu soovitused õpetajale, kes plaanib sama teekonna ette võtta? Mis teda ees ootab? 
 
Doktorantuuri peaks püüdlema inimene, kes soovib Eesti ja maailma teaduse heaks rakendada oma teadmisi ja oskuseid, leida endale süvitsi tegevusi kindlas valdkonnas ning saada sellele teiste teadlaste poolt kinnitus. Samuti on mõistlik see tee ette võtta neil, kes näevad ennast tulevikus ülikoolis õppejõuna, suuremate Eesti siseste ja rahvusvaheliste teadusprojektide juhina või näiteks arengukavade ja poliitikate mõjutajana riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasemel. Doktorantuuri ei tehta oma lõbuks ja ajaviiteks, sest see oleks teie enda kui ka riigi ressursi ebamõistlik kulutamine.
 
Kui lühidalt selgitada, siis sisseastumiseks on vaja endale selgeks teha sobiv valdkond, milles soovitakse õppima asuda; mis selles valdkonnas nii Eestis kui maailmas toimub ja kas sellel valdkonnal on ka laiem perspektiiv, kas üldsus tunneb selle vastu huvi. See annab kindluse, et teema on huvipakkuv ka teadusele, ülikoolidele ning selleks on võimalik taotleda Eesti kui ka rahvusvahelist uurimistoetust (uuringute tegemiseks ja publitseerimiseks ning esitamiseks välismaal). Teiseks tuleb leida juhendaja ning koos hakata doktoriplaani (umbes  10 lehekülge) ette valmistama.
 
Kui plaan näeb välja nagu sirgjooneline tee, siis tegelikkuses on teekond doktorikraadini hoopis midagi kõveramat nagu elu ikka – muudkui üles ja alla, üles ja alla. See on normaalne. Üks suur oskus, mida doktorantuuris õpitakse, ongi raskustega hakkama saamine.

12592628_1150478298310133_5552117254392158784_n.jpg
 
Et doktorantuur lõpetada, tuleb enda soovile ja motivatsioonile kindlaks jääda, vajadusel küsida abi ja edasi rühkida. Doktoritöö tegemisel õpitakse palju juurde teaduslikest raamistikest ja ideedest, uuringu läbiviimise metoodikatest kui ka piirangutest ning ka sellest, et uurija ei või olla kallutatud ja peab jääma ausaks ning terviklikuks. Samuti õpitakse tegema koostööd, koos kirjutama ning raskustest välja tulema. See on vahel keeruline ning paljud ei jõuagi seepärast oma teekonna lõppu, sest tuul on vastu. Samamoodi teeb doktorandi pere kui ka sõpruskond väga suure ohvri, sest kirjutamine, uurimine ja esinemine võtab väga palju aega, 5000 kuni 10 000 tundi keskmiselt kokku. Kui doktoritööd tehakse veel põhitöö ja muude hobide kõrvalt, siis on üsna tõenäoline, et ettenähtud nelja aasta asemel venivad õpingud hulga pikemaks. Aga pärast lõpetamist oli ikkagi hea saada õnnitluste hulgas Tartu Ülikooli professorilt Jaak Vilolt pilt „Pain is temporary, doctoral degree is forever“ (vabas tõlkes: valu on ajutine, doktorikraad igavene). 

16178471_10155118317623984_5076197135144512695_o.jpg

Tegelikult on tegevõpetajaid doktorantuuri radadel veelgi. Näiteks Õpetajate Ühenduste Koostöökojas 20 inimese seas (seltsingute ja liitude esindajad) läbi viidud küsitluse põhjal oli meid kolm, see on väga hea protsent. Mina ise tean juba mitmeid doktorante, kes on õpetajad või on näiteks täna koolijuhid või koolis juhtivatel kohtadel. Eks enamasti juhtub see, et kui oled doktorant või lõpetad ülikooli, siis toob elu uusi väljakutseid, kus saad ennast Eesti ja teaduse heaks laiemalt rakendada kui üldhariduskool seda põhitöökohana võimaldaks (on ka loomulikult erandeid). Enamasti viib edasine tee ülikooli lektoriks, projektijuhiks, teaduriks, professoriks või ka eraettevõtetesse analüütikuks, laborandiks või juhiks. Igal juhul on oluline, et Eestis oleks nii ülikoolides kui ka ettevõtetes enam tarku inimesi, kes suudavad seda ka vajadusel kraadiga tõendada. See viib Eesti elu edasi ja toob meile riigina enam võimalusi kui ka rahalist kasu.
 
Kas ja kuidas mõjutas doktoritöö teemavalikut (laiemalt võttes üldse süvitsi tegutsemist internetiturvalisusega) Sinu töö koolis? Mida Sa koolis sellest teemast lähtudes igapäevaselt näed?
 
Digitaalse ohutuse teema tuli minu juurde 2009. aastal, aga 2007. aastal kandideerisin ma tegelikult Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituuti teemaga „Hariduslikud õpimängud“, kuhu mind suure konkursi tõttu vastu ei võetud. Hariduslikud mängud on nüüd väga oluline ja trendikas teema, millega tegeleb täna Tallinna Ülikoolist kolleeg Martin Sillaots, kes kaitses oma tööd 2016 detsembris.
 
Teemade valikut on minu elus väga mõjutanud see, mis toimub tänases koolis, ning mitmed partnerid, kes on mind sinna rajale suunanud.  Selle kahe aastaga, mis jäi esimese ja teise doktoriplaani kirjutamise vahele, kaasati mind internetiohutusega tegelevate inimeste kogukonda ning Pelgulinna Gümnaasiumis viisime koos kolleegi, psühholoog Kärt Käeseliga läbi e-ohutuse alaseid projekte ning lõime ka tunnikavasid, mis võeti kulutulena kasutusele üle Eesti ja on kasutusel veel tänaselgi päeval.

Birgy Lorenz. Autor Maris Valdmets..jpg

Foto autor: Maris Valdmets
 
Projekt, mis muutis minu elu, oli Pelgulinna Gümnaasiumi Turvalan ehk siis üritus, kus mängitakse arvutimänge, tehakse teste, vaadatakse videoid ja arutatakse spetsialistidega digitaalse ohutuse üle. Korraldasime selle ürituse alguses oma kooli õpilastele ja siis juba tervele Tallinnale (osales 12 kooli). Samal ajal kandideerisime Microsofti innovaatiliste projektide konkursil, mille tulemusena tutvustasin meid ka Euroopa võistlusel Berliinis. Sellele järgnesid juba 2010. aastal tunnustus Euroopa aasta projekti näol European Schoolneti poolt (osales 700 projekti üle Eurooa), mis kinnitas veelgi, et digitaalse ohutuse teema on oluline nii maailmas kui mulle endale ja minu õpilastele. Seega ma olen väga tänulik neile, kes on partneritena jõustanud mind minu teekonna alguses, keskpaigas ja lõpus ning kes on minuga ka edaspidi.
 
Kas internetiohtudega on võimalik üle pingutada? Vahel on tunne, et kõige kindlam on internetis üldse mitte midagi teha, sest kindlasti juhtub midagi ohtlikku....
 
Absoluutselt on võimalik üle pingutada. Lihtne näide minu enda elust: 13. jaanuaril ilmus artikkel „Nutitund igasse kooli!“ projektist Linnalehes, kus oli juures lavastatud pilt: ma istun põrandal maas nagu laps jõulukuuse all ja minu ümber on pool kooli ägedast digivarast (3D printer, MakeyMakey, LittleBitts jne).

Mõni päev hiljem sain kirja pahaselt lugejalt, kes tundis muret, et Pelgulinna Gümnaasiumi IT-arendusjuhi tööharjumused on ebapädevad, Pelgulinna Gümnaasium tuleb kaevata tööinspektsiooni ning samuti ei ole see pilt lastele eeskujuks. Iseenesest ju õige mure, et põrandal töötamine ei mõju seljale ega randmetele hästi ning arvuti tõesti ei sobi põrandal töötamiseks. Samas oli tegemist lavastusega ning kogu tehnika oli välja lülitatud ning õppetööd viime me põrandal läbi ainult robotitega (mis ongi mõeldud maas sõitmiseks, kes ei usu, siis osalegu Robotexil) ja see ei murra laste ega õpetaja konti. Seega lugeja sisuliselt pingutas üle ohule reageerimisega, sest murekiri saadeti nii minu ülemusele kui ka ministeeriumisse.
 
Ohud on olemas kõikjal meie ümber. Inimesed aga arenevad ja tehnoloogia areneb. Internet, tehnika ei ole pahad, aga meie või teiste inimeste teod ning mõtted võivad seda olla ning seepärast on digitaalne ohutus tõusnud koolis õpetatavatest IKT-pädevustest üheks viiest. Ja mitte keegi ei saa tänases koolis öelda, et see ei puuduta mind. See puudutab meid kõiki! Aga jäägem lõpuks ikkagi tasakaalukaks ning mõistkem, mis on päris ja mis ei ole päris. 
 
Arenduses on e-koolikott, hiljuti kuulutati välja hange gümnaasiumile e-kursuste saamiseks, järjest enam kolivad õpikud ja muu õppematerjal internetti. Missugust e-turvalisusega seotud aspekti Sa sellega seoses esile tooksid? 
 
E-õpikud ja e-õpe ei olnud otseselt minu fookusteema doktoritöös, kuigi selle kuue aasta jooksul puudutasin näiteks teemasid nagu mobiilsete vahendite ja pilveteenuste kasutamine õppetöös, õpilase ja õpetaja suhtlemine internetis, seitse viga digipöörde elluviimisel jne. On tõsi, et hästi palju soovitakse õppetöösse tuua digitaalset õpet ja e-materjale ning e-keskkondade kasutust, samas selles vallas tekkivate riskide maandamine on jäänud pigem tahaplaanile. Tagaplaanile on jäänud see teema nii loojate vaatest kui ka haridustehnoloogide ja teaduse enda vaatest – üha enam uuringuid toob välja e-õppe kasutegureid kui et selgitab välja e-õppe väljakutseid.
 
Toon siin ära hulga küsimusi, millele ootaks tegelikult ka üldsuse kaasamõtlemist ja võib-olla ka mõnda magistri- või doktoritööd: millised ohud peaks olema maandatud, kui õpetaja hakkab valima e-keskkonda oma õpilastele kasutamiseks? Kas keskkond, mida valime ( privaatne või avalik), mõjutab õpetaja õpetamise, õpilase õppimise protsessi ja digitaalset jalajälge? Kas õpetaja või kool võib sundida õpilast kasutama Google poolt pakutud e-maili või mõnda muud e-teenust (nt sotsiaalmeedia), kus vastav materjal või õppimine toimub? Kuidas kool võiks kasutusele võtta VOSK-i, ilma et sellest tekiks digilõhele vastav väljakutse nii õpilaste ja õpetajate kui ka õpilaste endi vahel? Kuidas tagada e-õppe testide aus kasutus (ei kasutata abimaterjale, ei lasta töö teha ära kellelgi teisel)? Kuidas tagada e-õppimise valdkonnas sama õpetamise kvaliteet kui kontaktõppes? Kuidas vähendada e-õppe kursustelt väljalangevust? Millised seadused reguleerivad digitaalse õppe ja tehnika ning võrgu kasutamise valdkonda koolis ja kas neid tuleks uuendada?
 
E-õppe keskondade valimise teemast kirjutasime näiteks aasta tagasi Koolielus koos Laagri haridustehnoloogi Aet Mikliga.
 
Mida soovid lugejatele lõpetuseks?
 
Soovin, et igaüks mõtleks oma digitaalse ohutuse alaste oskuste peale ning leiaks võimaluse veebruarikuus Targalt Internetis nädala raames kuulata-vaadata mõnda digitaalse ohutuse alast videot, vastata mõnele e-testile, lugeda mõnda artiklit või arutleda mõne e-ohutuse alase juhtumi üle oma kolleegide ja õpilastega! Kui me asjadest räägime, seda uurime, siis me saamegi targemaks – on ju lihtne!

Artiklit illustreerivad fotod saatis Birgy Lorenz. Avafoto: Koolielu arhiiv.

Samal teemal: