Heilo Altin: Eesti koolisüsteemis võiksid asjad olla nagu ümberpööratud klassiruumis


Avaldaja:Laura Vetik13. Märts 2017

MTÜ Robootika eestvedaja ja FIRST LEGO League programmijuhi Heilo Altini elus on tehnika ja loodus kenasti tasakaalus: pool aastat on täidetud koolirobootikaga ja pool talupidamisega.

Sest Heilo Altini elus on kaks tema jaoks elutähtsat asja: 170-hektariline talu Tartumaal Rõngu vallas ja robotid, mis vallutavad Eesti koole.

IMG_3944.JPG

Heilo Altin. Foto: Madli Leikop

„Robootika ja selle organiseerimine on nii hobi kui töö. Olen üles kasvanud Tartumaal ja see talu on mu kodu. See on mahetalu, kasvatame teravilja. Külvist saagikoristuseni teeme kõik ise, muidugi masinate abiga. Suvi, pool kevadet ja sügise tegutsen talus, ülejäänud aeg on täidetud koolirobootikaga,“ ütleb Heilo. „2016 novembris toimus Tartus teadushuvihariduse konverents. Töörühmad arutlesid teadushuvihariduse tuleviku üle. Kui praegu on üleskutse, et igale lapsele oma pill, siis meie laiendasime seda – igale lapsele oma pill, pall, puu ja robot. Ma propageerin seda, et lapsed peavad saama loodusesse, päev otsa nutivahendis istumine ei ole arendav. Robotiga tegelemine ei ole küll sama mis nutivahendi tarbija rollis olemine. Robotiga tegeledes sa lood, tegeled loominguga. Sama palju pead olema ikkagi ka väljas, et säiliks kontakt loodusega ja sa saaksid aru loodusseadustest.“

Võib julgelt öelda, et robootika jõudis meie üldhariduskoolidesse tänu MTÜle Robootika. See propageerib, toetab, aitab ja julgustab robootikaga tegelema nii õpilasi kui õpetajaid; jagab vajadusel õppematerjale, teeb ise koolitusi ja soovitab koolitusi, käib ise koolides robotiteatrit tegemas ja robotikomplekte tutvustamas. MTÜ Robootika on keskendunud  LEGO-robotitele, sest need on töökindlad ja nendega on lastel lihtne robootikaõpinguid alustada. Tegelikkuses pole suurt vahet, millist robotit koolis kasutada. Oluline on, et õpetaja tunneks end sellega kindlalt, esineks võimalikult vähe tehnilisi vigu ning leiduks materjale ja võimalus abi küsida. Näiteks lasteaias on väga hea alustamiseks Beebotid (mesimummu robotid) ning keskkoolis Arduino platvorm robootikaga jätkamiseks.

Sa oled MTÜ Robootika eestvedaja ja keskne hing olnud selle algusest saati, aastast 2007. Vaadates kõiki sinu tegutsemisi nii koolirobootika, Robotexi kui FLLiga, siis mis osa sellest on töö ja mis on hobi?                           

Robotex käivitati siis, kui mina õppisin gümnaasiumis (Elva Gümnaasium, lõpetamise aasta 2003 – toim.) Nägin televiisorist, kuidas robot lahendas ühe ülesande. Mõtlesin kohe, et nii äge, tahaks ise ka teha ja osaleda. Tehnikapisik oli mul kogu aeg juures, Tartu Ülikoolis infotehnoloogiat õppima asudes otsisin kohe esimesel kursusel Robotexiga seotud inimesed üles. Sain TÜ meeskonda, käisin kolm aastat Robotexil. Seal jäin silma ühele juhendajale, kellega koos hakkasime koolirobootikaga tegelema. Väga kiiresti kasvas see hobist tööks. Nii et praegu on robootikaga seonduv ikkagi töö.

Missugune töö see on, kas sa ehitad roboteid?

Mina ei ehita roboteid, aga ma tahan, et lapsed ehitaksid roboteid. See on nagu õpetajatöö. Näen ennast ja MTÜ Robootikat kui katusorganisatsiooni, mis toetab koolitustega ja annab kõik vahendid (just vahendid, mitte raha) selleks, et lapsed saaksid käia robootikaringides ja osaleda võistlustel. Paljud küsivad, et miks te ise ringe ei tee. Esiteks – me ei tee robootikast äri ja teiseks – me lihtsalt ei jõuaks. Palju mõistlikum on toetuda õpetajatele, motiveerida neid, teha tihedat koostööd, leida üles inimesed, kes tahavad koolides robootikat teha.

Alguses ma olin ringijuhendaja Tartu Erahuvikoolis, hiljem Rõngu Keskkoolis. Aga tegin seda töö kõrvalt ja sain aru, et nii ei jõua ma kvaliteetselt mitte kumbagi, ei tööd teha ega ringi juhendada. See andis mulle ka mõista, kui raske juhendaja töö on. Minu sügav austus kõigi juhendajate vastu, kes tegelevad lastega! Lihtne on võtta A4 paberil tööjuhend, anda see lastele ja öelda, et tehke selle järgi. Juhendaja peab tegutsema nii, et lastes tekiks huvi ja et see huvi jääks alles aastateks. Mitte staatiliselt õppekava läbida, vaid viia ringi läbi nii, et lapsed saaksid ka aru, kuidas robot töötab ja miks seda vaja on.

Mis oli sinu nipp, millega sa panid lapsed huvituma?

Kui ma oma kõige esimest ringi juhendasin, olin ise hästi motiveeritud ja me ise fännasime oma tegevust. Muidugi, nüüd enam kõike nii ei teeks nagu tookord, eks teadmisi on juurde tulnud. Aga me olime ise tookord eeskujuks. Ja aastal 2008 oli robootika nii uus, et uudsus motiveeris. Praegu teavad paljud õpilased robootikaringidest, aga nad ei käi seal, sest arvavad, et see on midagi väga rasket. Rõngus ringijuhendajana seadsin lastele väikeseid eesmärke ja kasutasin võistluspõhist motivatsiooni. Lapsed teadsid, et võistlus on tulemas, nad valmistusid selleks. Muidugi, eks ma tegin vigu ka. Kui lapsed näiteks tahtsid pärast ringitunni lõppu veel edasi tegutseda, siis ma lubasin. Tagantjärele mõeldes oleksin pidanud ikkagi ära lõpetama, sest kui kaks tundi on täis, ei ole mõtet enam kolmandat otsa teha, lapsed lihtsalt arvavad suures õhinas, et nad ei ole veel väsinud.  Aga vaim ei ole enam terav ja asjad lähevad pigem alla- kui ülesmäge.

Millal sind tehnika rohkem köitma hakkas?

Tehnika on mind kogu aeg huvitanud. Ega minu kooliajal selliseid vahendeid ei olnud nagu praegu, aga ma mässasin igasuguste asjadega, mis mul olid kodus, nagu näiteks vanad telefonid. Kunstiõpetaja palus 12. klassis teha ühe loovtööprojekti. Ma võtsin puldiauto, lammutasin laiali, võtsin välja tuled ja mootori. Ehitasin kasti, millele ette tegin näo. Suuks olid puldiauto tuled, mis läksid nupuvajutuse peale põlema, ja silmade taga oli mootor, mis pani silmad pöörlema. Nägi välja nagu kast ikka, aga kui vajutasid eemalt pulti, hakkas kast elama. Kunstiõpetajale see tohutult meeldis. Ta viis selle õpetajate tuppa lauale, ise jäi eemale ootama, kui õpetajaid ümber laua kogunes, siis vajutas pulti ja ehmatus oli korralik. Selliseid asju meeldis mulle nokitseda.

Ise usun, et keegi meist ei tea, milleks ta võimeline on enne kui pole ise proovinud. Nagu igas teises valdkonnas on ka robootikas vaja väga palju tahet. Sellepärast ongi meie üks eesmärkidest pakkuda õpilastele võimalust robotiehitust proovida. Sealt selgub, kes seda tõsiselt suudab teha. Praegu seda võimalust eriti ei pakuta ja see on probleem. Võimalusi on palju sportida ja muusikat teha, mis on ka vajalik, aga meie tuleviku määrab ikkagi see, kes on meie järgmised insenerid ja programmeerijad. See on see, miks me tegeleme robootikaga.

Aga kui vaadata koolirobootikat alguses, aastal 2007 ja täna, siis see on olnud ikkagi tohutu areng?

On. Alustasime ju nullist. Mäletan hetke, kui esimesed LEGO robotid tulid, kodus diivani peal võtsin kasti lahti ja hakkasin kokku panema, läks kaks-kolm tundi aega, et robot kokku saada. Praegu anna komplekt lapsele kätte ja ta paneb poole tunniga roboti kokku! Tänaseks on üles ehitatud võrgustik õpetajatest, kes käivad oma õpilastega võistlemas. Kui loeme kokku lapsed, kes robootikaringides käivad, siis neid on ikka tuhandetes. Sellest kõigest on saanud justkui oma laps, keda ei saa enam hüljata ega temaga tegutsemist pooleli jätta. Mind motiveerivadki üritused, kus ma näen teisi inimesi, kellele meeldib robootika ja kellel see silmad särama võtab.

Tehnilise poole pealt – LEGO on ikka LEGO. Inimesed on kohati väga kinni just tehnikas. Robootika põhimõtted on samad, mul lihtsalt on kas see robot või teine robot. MTÜ Robootika saab palju pakkumisi, et miks te ei propageeri seda või teist robotit, sest LEGO on kallis. On kallis jah, ma olen nõus. Aga LEGO-robot ei erine kasutuspõhimõttelt teistest nii palju: andur on ikka andur, mootor on mootor, kontroller on kontroller. LEGO on väga vastupidav, kui maha kukub, siis lähevad lihtsalt tükid laiali, aga robot ise jääb terveks. LEGOs on tehtud palju õppematerjale ja koolitusi, mida meie oleme saanud eeskujuks võtta ja eesti keelde tõlkida.

Kas robootika on loominguline ala? Et samas kõrval oli muusika- ja robootikaõpetaja Leelo Ambos Rakke Koolist, pöördus Heilo tema poole ja uuris, kui suur on muusika ja robootika ühisosa. „80%. Lihtsalt see, kuidas lapsed oma loomingut väljendavad, on erinev. Programmeerimiskeel ja noodikiri on väga sarnased, nende põhimõte ja loogika on sama. Võin öelda, et kooriproovi lapsed küll nii hea meelega ei tule kui robootikaringi, sinna on lausa tung,“ andis Leelo lühikese kommentaari.

„Muusikas on vahendiks pillid ja loomiseks noodid. Robootikas on robot ja probleemid on sul laua peal. Ülejäänu, kuidas sa k(n)oodid kirjutad, et robot teeks, mida sa tahad, on juba sinu otsustada. Arvan, et peamine probleem on juhendajate taga, meil ei ole juhendajaid. Õpilased üksi ei hakka tegema, peab olema, kes asja eest veaks. Juhendajaid on raskem veenda robootikaga tegelema kui õpilasi. Eelarvamused on tugevad, et robootika on väga raske ja keeruline. Oleme kutsunud juhendajaid töötubadesse, ja pärast ütlevad küll, et ei olegi nii keeruline nagu arvasin. Esimesest sammust ülesaamine on kõige raskem,“ täiendas Heilo.

Kust neid juhendajaid siis võtta?

Ainult meie ise saamegi olla juhendajad, täitsa tavalised inimesed. SA Vaata Maailmaga koos oleme hakanud korraldama koolitusi, kus kutsutakse ettevõtetest inimesi IT-ringe juhendama. Nii otsimegi.

MTÜ Robootika näeb Eesti koolirobootikat viie sammuna. Esimene on huvi tekitamine. Oleme seda teinud läbi robotiteatri, mis on palju koolides käinud. Aga huvi tekitamise faas hakkab vaikselt läbi saama. Me alati tahame, et robotiteatrit vaataks ka keegi kooli juhtkonnast ja õpetajate seast, sest muidu kipuvad täiskasvanud arvama, et õpilaste jaoks on robootika raske, nad ei saa sellest aru. Kui õpilaste huvi tõusis, siis tekkis koolis teatud surve, teeme robootikat! Õpilased ütlesid oma sõnumi õpetajatele, õpetajad omakorda kooli juhtkonnale. Ja siis teeb direktor otsuse, et hakkame tegelema, ja õpetaja saadetakse koolitusele. Siis on vahendite soetamine, kus praegu toetab koole väga palju HITSA ProgeTiigri programm. Nii palju kui olen suhelnud teiste riikidega, kus ka koolirobootikat arendatakse, siis nad lähevad kadedusest roheliseks, kui kuulevad, mis võimalused meil on. Eesti rahvaarvu ja robotite suhe on kõrgem kui mistahes teises riigis. Neljas samm ongi siis toetamine vahendite soetamise ja juhendmaterjalidega. Viies samm on väljund ehk võistlused. Robotex liigitub väljundi alla, aga Robotex on puhas võistlus. First Lego League (FLL) on programm, kus juhendajatele on antud väga selge metoodika, kuidas käituda. On ette antud põhiväärtused ja õpilased peavad tegema uurimisprojekti ning arendama meeskonnatööd. Ettevõttel ei ole kasu programmeerijast, kes ei oska töötada meeskonnas ja kes ei oska iseseisvalt probleeme lahendada. Just see pool on juba sama tähtis kui tehnikaoskus.

Kelleks sa lapsena saada tahtsid?

Eesti presidendiks. Miks, ma ei tea, lihtsalt tahtsin.

Aga kui sina oleksid haridusminister, siis mida teeksid Eesti hariduselus teisiti?

Võibolla on see revolutsiooniline idee, aga olen sellele tükk aega mõelnud. Mulle meeldib ümberpööratud klassiruumi mõte, aga rakendaksin seda tavapäratumalt. Meil on õpetajad-entusiastid, aga meil võiksid olla õpetajad-spetsialistid, kes tulevad oma valdkonnast. Näiteks insenerid klassiruumi – aga siis nad peaksid saama koolist nii palju palka, et võiksid vabalt olla õpetajad. Kaotaksin ära õppekavapõhise lähenemise, et me ei õpiks asju mitte sellepärast, et need on õppekavas, vaid sellepärast, et õpilastes tekitati huvi seda asja teada saada. Nii nagu on lähenemine robootikas – ma ei ütle mitte kunagi, et proovime seda andurit. Juhin tähelepanu mõnele nähtusele looduses ja ütlen, et nii, nüüd proovime seda järgi teha või teada saada, kuidas see juhtub. Et lastel oleks motivatsioon.

Peame selle ära kaotama, et õppida tuleb lihtsalt õppimise pärast. Tuleb õppida, sest see on huvitav. Tahaksin koolisüsteemi pöörata pea peale nagu ümberpööratud klassiruumi. Õpetajatele jääb nende roll, aga nad ei ütle ette, et täna õpime seda ja homme teist, vaid annavad õpilastele just neid teadmisi, mida antud ajahetkel vaja läheb. Selleks ongi vaja õpetaja ametit väärtustada ka palganumbri näol ning õpetajaid tekiks juurde inseneride, muusikute, arhitektide, juristide jne seast.

Autor: Madli Leikop, Koolielu haridusportaali toimetaja

Haridus- ja Noorteamet