Muutunud õpikäsituse paneb iga kool enda jaoks ise kokku


Avaldaja:Madli Leikop20. Märts 2017

16. märtsil toimunud HITSA seminaril „Võrgustik võrgutab“ keskenduti muutunud õpikäsitusele – mis see on, mis muutub ja miks muutub. Rohkem kui pooled ettekannetest olid tegevõpetajatelt, kes muutustega koolielus iga päev kokku puutuvad.

Seminar aitas avada muutunud õpikäsituse mõistet. Millised õppemeetodid toetavad muutunud õpikäsitust? Millist ettevalmistust see õpetajalt nõuab? Kuidas õppijad aru saavad, et nüüd on midagi muutunud?

Ühte õiget muutunud õpikäsitust ei olegi 

Sarnaste küsimustega alustas avaettekannet ka Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni keskuse didaktikaarenduse suuna juht Mati Heidmets: „Kui õpikäsitus muutub, siis mis muutub ja miks ta muutub? Õpikäsitus on viis, kuidas õppeasutus õpetamine ja õppimine toimub, mida teeb õpetaja, mida õppur, suures plaanis on see koolielu muster.“ Heidmets sõnas, et kui Eesti on maailma parim PISA-riik ja seda mustrit on aastakümneid lihvitud, siis on küsimus muutumise vajalikkusest asjakohane. „Surve muutuseks tuleb väljastpoolt kooli, ja see on nii kogu maailmas, eriti viimastel aastatel. Tööandjad vajavad uute oskustega töötajaid, ja siis vaadatakse ootavalt kooli poole. Teiseks surve kooli enda seest: mitte ainult meil,  vaid mujal ka on nii, et lapsed on küll targad, aga nad ei tunne end koolis hästi. Viis, kuidas õppimine käib, on probleem kogu maailmas,“ sõnas Heidmets. 

Clipboard01.jpg

Esineja selgitas, et muutus üritab lõhkuda traditsioonilist kooli hierarhiat, kus tipus on koolijuht, kes on kõige targem, siis tulevad õpetajad ja siis õpilased. „Võimu üritatakse ümber jagada viisil, kus õpetajate ja õpilaste otsustusruum läheb suuremaks: võimalus ise otsustada ja ka ise vastutada. Teine selge muutuste rada on liikumine individuaalsest tegevusmudelist koostöise tegutsemise suunas nii õppimise kui õpetamise suhtes,“ ütles Heidmets. Kasvõi üksteise tundide külastamine – praegu õpetaja kolleegi tundi pigem ei lähe, ja üksteise tegemistest teatakse pigem vähe kui palju. Kolmandaks toimub liikumine mõtestatud õppimise suunas, inimene peab aru saama, miks ta üht või teist asja õpib. Skaala teine ots on päheõppimine, kuna õpetaja käskis. 

Kuidas kõik koolielu praktikas välja näeb? Võtteid ja viise on palju. „Ühte õiget muutunud õpikäsitust ei olegi olemas, iga kool paneb selle enda jaoks ise kokku,“ ütles Mati Heidmets. Ta tõi näite ühest Londoni kooli külastusest, kus pealtnäha oli kõik väga kaootiline, traditsioonilisi tunde justkui ei olnudki, aga õpitulemused väga head. Selles koolis oli iga õpetaja ka juht – iga õpetaja juhtis üht koolielu valdkonda (IT, muusika, keeleõpe jms). 

Pildikesi väikekooli elust

Vormsi kooli direktor Age Hälvin tõi kuulajateni pildikesi väikekooli elust, kus tuleb tegutseda põhimõttel upu või uju. „Väikekooli puhul on muutused ujumise või uppumise küsimus, kas ujuda või muutumatuna paigale jääda ning uppuda,“ sõnas koolijuht. Ühtpidi on Vormsi koolil väga soliidne ajalugu ja traditsioonid, teisalt traditsioonidest jätkusuutlikkuseks ei piisa. „Meil on lasteaed-põhikoolis kokku 43 last. Miks meil on vaja olnud uuendusi? Kohalikul kogukonnal on teatud ootused kooli suhtes, lisaks laste õpetamisele on koolil rahvavalgustuslik roll, et oleks näha, et elu käib ja kool on jätkusuutlik. Uuenduste otsimise ajend ongi olnud lisaväljundite otsimine koolile, just ellujäämise küsimus,“ ütles Age Hälvin.  „Kui töötad klassis, kus on üks õpilane, siis see ei ole väga hea ja arendav õppekeskkond ei õpilase ega õpetaja jaoks.“

Clipboard02.jpg

Ja tegelikult just siit sai alguse muutunud õpikäsituse rakendamine Vormsi koolis, ehkki õpetajad ise seda nii ei näinud ega plaaninud. „Mitmed vanemad pöördusid meie poole, et kas oleks võimalik koduõppe vormis end kooliga siduda. Hakkasime mõtlema, mis on õppimise jaoks hädavajalikud asjad, et leida teisi õppimise vorme: õppija; ruum, kus ta õpib, aga see ei pea olema klassiruum; vahendid, millega ta õpib, kasvõi mõõtmisvahendid; aeg, millal ta end rakendab; õpetaja, kes peab kõik ühele pildile kokku tooma. Ruumi ja ajaga annab kõige rohkem mängida,“ rääkis Age Hälvin. Vormsi kool hakkas pakkuma distantsõppe võimalust. See ei ole koduõpe, sest vanemad ise ei ehita õppimise struktuuri ülesse, see tuleb koolilt. Vanemad jälgivad omalt poolt, et kõik toimiks. „Võtmeküsimus kogu õppimises on suhtlus. Teistsugune vorm nõuab teistsugust suhtlust. Kontakti hoidmine, kui õpilane ei ole kogu aeg silme all, on õpetaja professionaalsuse küsimus. Lootus oli, et saame sel moel suurendada õpilaste hulka, mis läks ka täide. Praegu on näiteks 7. klassis üks õpilane kohapeal, kaks osalevad distantsõppes. Ja juba see teeb tunni põnevamaks ja palju huvitavamaks. Skype´i vahendusel saab rühmatöidki teha,“ ütles koolijuht. 

Muidugi oli ka kõhkluseid ja kahtluseid, kasvõi see, kuidas omandavad üldpädevused distantsõppel õppijad, kes kooliperega kogu aeg kokku ei puutu. Aga omandavad küll, vähemalt suhtlusoskuse ja iseseisvalt töötamise oskuse. Distantsõpe on variant nende jaoks, kellele ei sobi suured koolid ega suure kooli rütm, aga pere ei saa ka kolida. Näiteks tundliku närvisüsteemiga lapsele on distantsõpe sobilik. 

„Distatntsõpet alustasime nullist, saatsime meili teel materjale edasi-tagasi, aga see ei toiminud nagu vaja. Siis avastasime Google´i klassiruumi, võtsime selle kasutusele, jäi väheks. Õppisime selgeks Moodle´i, ja see on distantsõppeks sobiv e-keskkond,“ sõnas Ave Hälvin. 

Clipboard03.jpg

Seminaril jagasid oma kogemust veel Liina Karolin-Salu  Tartu Hansa Koolist ("Sünergia Tartu Hansa Koolis: avatud õpiruum“), Maria Murumaa-Mengel Tartu Ülikoolist ("Kuidas planeerida õppetööd rööptegutsemisega harjunud tudengitega?"), Anu Peri Gustav Adolfi Gümnaasiumist  ("Kuidas ma muutunud õpikäsitust rakendan"), Lauri Toim Luua Metsanduskoolist ("Uuenenud praktikasüsteem Luua Metsanduskoolis") jpt.  

Seminari ettekanded on mõne aja pärast järelvaadatavad HITSA kodulehelt.  

Samal teemal: