Küberpähkli uuringu tulemused on selgunud


Avaldaja:Madli Leikop02. Jaanuar 2018

Küberpähkel 2017 viidi läbi 9. oktoobrist 11. novembrini 2017. Küsitluses osales 10 581 õpilast 4.-9. klassini. Küberpähkli eesmärk on anda ühiskonnale soovitusi, kuidas küberhügieeni taset Eestis tõsta ja arendada.

Uuring viidi läbi veebikeskkonnas www.küberpähkel.ee. Kutse uuringus osalemiseks saadeti kõikidele koolidele, kus õpetatakse 4.-9. klassi õpilasi. Kutse saadeti kahel korral kahel korral (küsitluse 1. ja 3. nädalal). Samuti jagati uuringu kutset sotsiaalmeedia kanalite kaudu nagu „Eesti Informaatikaõpetajad”, „Nutitund igasse kooli!” jt.

Küberpähkli uuringu läbiviimist toetas Kaitseministeerium ja Eesti Interneti Sihtasutus. Uuringu viis läbi Tallinna Tehnikaülikooli küberkriminalistika ja küberjulgeoleku keskus.

Küberpähkli eesmärk on anda ühiskonnale soovitusi, kuidas küberhügieeni taset Eestis tõsta ja arendada. 

Uuringus oli 46 küsimust: 16 taustaküsimust ning 30 uuringu-testi küsimust. Uuritavad teemad olid privaatsus ja turvalisus, tehniline taiplikkus, küberkelmused ning tehnika ülekasutus.

Uuringus ja loosimises osales kokku 10 581 õpilast: neljandatest klassidest 1443, viiendatest klassidest 2385, kuuendatest klassidest 1849, seitsmendatest klassidest 2283, kaheksandatest klassidest 1715 ja üheksandatest klassidest  906. Kokku osales 200 kooli.

Uuringu sisuline aruanne ja soovitused koolidele ja kodule. 

Koolielu toob siinkohal ära uuringu kokkuvõtva osa.

Õpilaste vastused näitasid algtaseme oskusi enda digitaalse maine haldamisel (postita positiivset, ära jaga isiklikku infot), kui aga mainet hakkab kujundama keegi teine, siis satutakse kimbatusse. Tänases maailmas on olemas mõningad abivahendid, loodud keskkonna või teenusepakkuja poolt. Kui viiruste puhul osatakse enamjaolt kirjeldada, kuidas seade võiks hakata nakatumise järel käituma, siis viirust nime järgi kindlasti ära ei tunta, samas nutiseadme äpi soovitustele ollakse immuunsemad kui arvutisse programmide (mängude) laadimisel. Probleemi ilmnemisel pöördutakse kõrgema institutsiooni - Politsei- ja Piirivalveameti (veebikonstaabli) poole ka siis, kui selleks tegelikult mingit põhjust pole. See näitab, et teoorias võidakse küll pakkuda sobilikud vastused, kuidas käituda, kuid praktikasse need pigem ei jõua. Tooksime paralleeliks olukorra, kus on vaja ületada teed reguleerimata ristmikul. Tee ületamiseks helistab õpilane politseisse, saadab sõnumi emale-isale, kirjutab e-kirja liikluskorraldusse – ja alles seejärel teeb ise otsuse, kuidas oleks sobilik ohutult teed ületada. 

Tegelikus elus puutuvad õpilased pigem kokku kergete kelmustega – näiteks pettust sisaldav e-kiri, veebileht, äpp, WiFi võrk, mille kaudu infot kogutakse. Ei ole midagi uut selles, et nooremate klasside õpilased vajavad siin enam abi kui vanemate klasside omad. Väike vahe on suure ja väikese õpilaste arvuga koolidel, sest väike kogukond puutub statistiliselt pettuste ja kuritegudega vähem kokku. 

Koolid vajavad selgemaid juhiseid, kuidas õpetada lastele digikasutuse juures tervise hoidmist (kui kaua seadmeid kasutada, kui kaugelt peaks ekraani vaatama jne). Koolides tehtav toetab pigem digivahendite kasutuse positiivset poolt (pausid, sisuline tegevus, digitehnika ära keelamine vahetunnis), samas on õpilased üksi kontrollimatult digiseadmetega väljaspool kooli, kus neil peaks tekkima samamoodi eneseregulatsioon (kaua, kuidas, mida tarbida). Samamoodi ei saa vaikida, et ka küberkiusamine on pigem Eesti laste hulgas lahendamata probleem. Tuleks tegeleda õpilaste enesehinnangu ja enesemääratlusega (tugevusega) vastu seista sotsiaalsele survele, oskustega käituda kiusamise ja mõjutamise olukorras. On vaja suuremat lapsevanemate kaasamist ja tuge, et aidata lastel tehnoloogia suureneva kasutamisega ohutult hakkama saada. 

Arusaam turvalisusest ja turvalisest käitumisest kasvab vanusega (kogemus, kooliharidus). Üksnes teoreetilised teadmised sellest, mis on oluline ja kuidas peaks käituma, ei taga aga praktilisi oskusi ka vanemas astmes. Abi saamist eeldatakse õpetajatelt ja vanematelt, mitte nii väga klassikaaslaselt – see suurendab survet kõikide täiskasvanute poole, kes lastega kokku puutuvad, ning nad peaksid seetõttu olema ülesannete kõrgusel. 

Allikas:  http://www.kyperpahkel.ee.  Foto: Koolielu arhiiv.

Samal teemal:

 

Haridus- ja Noorteamet