„Kaks poissi istuvad tunnis kõrvuti, VR-prillid ees, näevad midagi huvitavat ja togivad üksteist, vaata sinna! Nad ei taju, et ei ole 360-kraadist videot vaadates mõlemad samal hetkel samas kohas,“ sõnas Tallinna Südalinna Kooli projektijuht Kerttu Mölder. 

Südalinna kooli eelis on liitreaalsuse stuudio

Südalinna koolis valmis möödunud aastal Tallinna Haridusameti projekti EduInnoLab toel liitreaalsuse (LR) stuudio koos võimalusega kasutada virtuaalreaalsuse (VR) seadmeid. Et  sügisel Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse haridusuuenduse piloteerimise programmis, võttis kool katsetada virtuaal- ja liitreaalsuse terviklahenduse ClassVR koolidele, on asjade loomulik käik.

ClassVR komplektis on kaheksa peaseadet koos laadimiskohvriga. ClassVR veebikeskkonnas on väga palju pildi- ja videomaterjali ning saab luua ka oma materjalikogu. ClassVR prillide abil on õpilasel võimalik saada vahetu elamus kohtadest, nähtustest ning tegevustest, millega nad pole kokku puutunud või mis reaalsuses oleks võimatu. Komplekti suur pluss on see, et õpetaja juhib kõikides prillides korraga protsessi; õpetaja osutab, mida õpilased peaksid vaatama.

ClassVR-ile oli Südalinna kooli projektijuht Kerttu Mölder pilgu peale pannud juba paar aastat varem, aga siis neid ei tarnitud Eestisse ja komplekt on ka väga kallis. Piloteerimises osalemine lasi ClassVRi katsetada ja veenduda, et see sobib õppetöösse. 

Miks piloteerida?

HITSA haridusuuenduse piloteerimise programmis osalevad ettevõtted, kes soovivad koolide näol partnereid uute vahendite või digilahenduste turule toomisel, ning koolid, lasteaiad ja õpetajad, kes on nõus uusi asju õppetöös katsetama. Haridusasutused vajavad soovitusi ja eeskujusid, millest  lähtuda uue tehnoloogia soetamisel ning metoodikate rakendamisel. Haridusuuenduse piloteerimise programmiga võttiski HITSA uute suundade levitaja rolli. „Augusti lõpus möödunud aastal oli piloteerijate koolitus. Rõhutasime, et nad peavad katsetatud tehnoloogiale hinnagut andes olema erapooletud, näitasime erinevaid vahendeid ja nende kasutusvõimalusi. Alati tuleb manuaali lugeda ja enne kui hinnangu annad, pead olema läbi proovinud seadme kõik võimalused,“ selgitas HITSA programmijuht Aivar Hiio. 

2018. aastal olid programmi fookuses peamiselt teaduslaborid, virtuaalreaalsuse seadmed ning uue põlvkonna programmeeritavad robootikaseadmed. 2019. aastal on fookus koolidele suunatud tarkvara ja infosüsteemidel ning nende tervikliku rakendamise lugudel, mida jutustatakse läbi videolugude. Seadmeid, lahendusi ja uusi metoodikaid katsetanud õpetajate tagasiside aitab teistel haridusasutustel leida nende jaoks sobivaimad tööviisid ning näitab teed teistele. Ettevõtted saavad tagasisidet, mis probleemidega kool kokku puutub, sest paljude firmade puhul olid ja on nende tooted esimest korda koolis katsetusel. 

Virtuaalreaalsus koolis – napib metoodikat ja õppeülesandeid

Südalinna kooli projektijuht Kerttu Mölder sõnas, et virtuaalreaalsus toimib paremini mujal sektorites, aga koolidele vajalikku metoodikat ei ole varnast võtta. „Meie õpetajad on metoodikaid ise välja mõelnud ja õppematerjale tootnud. Meil läbis 15 aineõpetajat Tallinna Ülikooli MEDIT-i pakutud esmase liit- ja virtuaalreaalsuse koolituse. Väga populaarne on VR-vahendite kasutamine keeleõpetajate hulgas.“  Esimese hooga arvaks, et ajaloos, loodusainetes ja geograafias on kõige huvitavam virtuaalreaalsust õppetöösse rakendada. Aga turismisektor on palju panustanud väga kvaliteetsetesse 360-kraadi videotesse, mis tutvustavad maailma kultuuriobjekte ja vaatamisväärsusi. Need videod on vabalt kasutatavad ja sobivad suurepäraselt ka keeleõppeks. 

Südalinna kooli õpetajad on virtuaalreaalsust õppetöösse juba nii palju rakendanud, et julgevad teisigi koole koolitada. „Meie juures saab lisaks ClassVRile katsetada ka lihtsamaid ja odavama hinnaklassi VR-seadmeid. Igal on oma plussid ja miinused, kool peab ise sobilikud valima. Näiteks ClassVRi juurde kuuluvad ka töölehed. Meie õpetajad küll ütlesid, et liiga lihtsad, lapsed lahendasid ülesanded väga ruttu,“ sõnas Kerttu Mölder. 

Prillikandjad võivad ka virtuaalmaailmas prillid ette jätta

Uurin Kerttu Mölderi ja haridustehnoloogi Anneli Kesksaare selgituste saatel oranže ClassVR-seadmeid ja küsin, kas prillikandjad peavad prillid eest ära võtma, kui seadme pähe seavad? „Kui sa muidu prillita kaugele ei näe, siis VR-seadmes sa samamoodi prillita kaugele ei näe. Pilt trikitab ikka korralikult aju ära,“ rääkis Kerttu oma kogemusest. „Kui olen kõik seadmed üle kontrollinud – panen ette, panen kasti, panen ette, panen kasti – , siis lõpuks tunnen, et pilt silme ees lihtsalt jookseb kuskile. Hüppamine ühest maailmast teise ikka mõjub,“ kinnitas ka Anneli.  

Kui kardad kõrgust, siis hoiata ette

Kerttu lisas, et täiskasvanud inimesena saab ta aru, et see ei ole päris, mida VR-prillidega näeb. Aga kõik on niivõrd reaalne, et kui pildis tuleb ette ootamatult sügav auk, siis tahaks kõrvale hüpata, ehmatus on ehtne. „Amazonase vihmametsa 360 kraadi videos ei olnud väga tore, kui võpsikust suur madu välja ilmus. Enne, kui prillid ette paned ja tead, et inimesel on hirm mõningate asjade/olukordade ees, tuleb teda sellest hoiatada. Kõrgusekartusega inimene ei taha reaalses elus katuselt alla vaadata ega ka virtuaalmaailmas mitte.“

Südalinna koolis valmistab VR-seadmed ette haridustehnoloog

Kuuldu põhjal teen järelduse, et tund, kus kasutatakse VR-seadmeid, on saginat, elevust ja jutuvada täis tund. „Sagimist on suhteliselt vähe,“ hajutas Anneli Kesksaar mu kahtlused. „Et õpetajalt tehnilise ettevalmistuse koormus ära võtta, panen mina kõik enne valmis. Õpilased tulevad rühmadena siia klassi, vaatavad video läbi prillide ära, ja siis lähevad ainetundi tagasi. Õpetaja tegeleb samal ajal teiste õpilastega. Kõik näevad ära ühe ja sama asja, aga vaadatakse seda videot ka mingil hetkel kõik koos seina pealt, sest inimesed märkavad erinevaid asju, aga üles tuleb leida see, mille pärast õppevideot vaadati. ClassVR prillidega on õpetajal võimalik vaatamist kiirega juhtida, aga ikkagi võib tähelepanu hajuda.“

Kas tehnilise toeta on raskem VR-seadmeid kasutusele võtta? Mõlemad õpetajad nentisid, et seadmeid on erinevaid. Need prillid, mis töötvad nutitelefoni abil, st telefon käib prillide sisse, on niivõrd lihtsad ja arusaadavad, et iga õpetaja saab hakkama suurema juhendamiseta. Keerulisemad seadmed on kapriissemad, ja võivad tekkida probleemid WiFiga. Õpetaja võiks ennast ette valmistada ka selleks, et tund tuleb ikkagi tavakombel läbi viia. 

Uued asjad kaotavad ruttu oma uudsuse

Kõik uudsed asjad kaotavad üsna ruttu oma uudsuse ja olulisemaks muutub see, mida tehakse enne ja pärast seadme kasutamist. 45 minutit tundi ainult virtuaalreaalsuse nautimise peale üles ehitada ei ole võimalik ega mõistlik. „Vaadatud filmide pikkus on keskmiselt 2-3 minutit, ülejäänud aeg tegeletakse sisulise õppetööga. Aga selliseid tunde tuleb teha, siis on õpilasel huvitavam. Õpetajat ka ei motiveeri, kui kõik on tunnis selliste nägudega, et hakkavad kohe uinuma,“ ütles Anneli Kesksaar.

„Lastes oli algul ärevust, nüüd on rahulik töömeelolu, kuigi võivad väga ägedat asja vaadata. Õpetajad teadvustavad väga hästi, mis on sellises tunnis eel- ja järeltegevused,“ kinnitas Kerttu Mölder. 

Kindel kord tagab VR-seadmete kasutamisel ohutuse

Südalinna koolis on üsna range kord, kuidas VR-prille õppetöös kasutatakse. Näiteks tohib seda teha alates 4. klassist ja lapsevanem peab andma allkirja, et ta lubab lapsel VR-prille kasutada. Samuti ei tohi Südalinna koolis väikelassi õpilased VR-prille tunnis kasutada. Miks nii? „Uuringuid, mis näitaksid, kuidas ikkagi virtuaalreaalsus mõjub inimese psüühikale, ülemäära palju tehtud ei ole. Õpetajadki küsisid kohe, kuidas see mõjub meie ajule ja silmadele. Tutvustasime ka lastevanematele uut õppevahendit, et nad saaksid otsustada, kas lubavad oma lapsel VR-prillid ette panna või mitte,“ selgitas Kerttu Mölder. Ta rõhutas, et näiteks peavalu korral ei maksaks prille ette panna, või kui on üldine kehv enesetunne, siis hoia sel päeval virtuaalreaalsusest eemale. „Selle aja jooksul paar õpilast on öelnud, et pea hakkas ringi käima. Kui nad siia klassi tulevad, siis laua peal on prillid valmis, istu ja pane pähe. Ja kui tunned, et ei sobi, ütle kohe,“ lisas Anneli Kesksaar.

HITSA vaatab tulevikku

HITSA haridusuuenduse piloteerimise programm jätkub. „Kui enne vaatasime, kuidas teised teevad ja püüdsime neist eeskuju võtta, siis nüüd vaatame ise tulevikku, oleme ise suunanäitajad,“ sõnas Aivar Hiio HITSA rolli kohta selles protsessis. „Tullakse meie või meie katsetajate juurde, et küsida arvamust, milleks oleme nüüd ka paremini võimelised. Üritame erinevaid teemasid käsitledes luua tervikpildi. Et tehnoloogia tundi toomine ei oleks õpetajale eriline pingutus, vaid see oleks normaalsus.“

„Eesti hariduse tugevus on õpetajate vabadus valida endale õppemetoodikaid ja vahendeid, millesse nad usuvad,“ lisas Hiio. „Programmi eesmärgiks on inspireerida ja pakkuda tootekirjelduste reklaam-tekstidest kaugemale ulatuvat infot otse õpetajatelt, kes juba uusi vahendeid või metoodikaid kasutavad. Otsus tehnoloogia kaasamiseks õppetöös jääb aga alati õpetaja enda otsuseks. Me soovime, et see oleks informeeritud otsus.“

Tekst: Madli Leikop. Foto: Südalinna kool. Artikkel ilmus esmakordselt 3. mail Õpetajate Lehes. 

Samal teemal:

• Tulevikku vaatavad töötoad alustavad
• Värkvõrk on koolides kohal