Uus digitaalne kompetents ja inspireerivad ideed rahvusvaheliselt koolituselt Viinist


Avaldaja:Madli Leikop03. Jaanuar 2020

11. kuni 13. detsembrini 2019 toimus Viinis eTwinningu rahvusvaheline koolitus “Digital Competences and IT Didactics for teachers”. Seminaril osalesid õpetajad, kes huvituvad uutest õpetamismeetoditest ning projektõppest.

Konkreetse seminari fookus oli IT didaktikal. Eesti õpetajad osalesid HITSA eTwinning programmi vahendusel. Kokku osales koolitusel üle saja õpetaja erinevatest Euroopa riikidest.
 
Kuidas kasutada internetti turvaliselt ja vastutustundlikult? Mis on uut mängupõhise õppimise meetodite alal? Kuidas saaks algoritmilist mõtlemist rakendada erinevates õppeainetes? Kuidas mõõta koolide digipädevust? Kuidas aitab eTwinning kaasa õpetajate edu saavutamisel? Need on küsimused, millele koolitusel vastuseid otsiti.
 
Clipboard01.jpg
 
Avaüritusel tervitasid kuulajaskonda Ursula Panuschka, Austria Rahvusagentuuri OEAD juht; Deirdre Hodson Euroopa Komisjonist; Martin Bauer Austria haridus- ja teadusministeeriumist ja Rute Baptista European SchoolNeti rahvuslikust toest. Arutleti arvutimaailmaga tihedalt seotud tulevikutöökohtadest, kus on ettevalmistusel oluline roll. Oluline on jagada teineteise kogemusi. Sisuka, mõtlemapaneva ja kaasahaarava võtmekõnega esines õpetajate nõunik ja hariduse mainekujundaja Kurt Söser. Tema kutsus kaasa mõtlema analoogse ja digitaalse maailma ühendamisest ja selles seisvast potentsiaalist ning piirangutest. Söser usub, et tulevikus on haridus fügitaalne (ingl phygital), ühendades reaalset ja digitaalset maailma. 
 
Status quo katkestamine ja uute võimaluste leidmine
 
Teise päeva mahtus hulgaliselt sisukaid esitlusi, ettekandeid, töötubasid, arutlusi, ühe kohaliku kooli külastus ning jalutuskäik Viini jõuluturul.
 
Makeblocki turundusdirektori Gary Jonesi võtmekõne keskendus 21. sajandi hariduse väljakutsetele. Praeguses koolis õpime paraku endiselt fakte, nagu sada aastat tagasi. Lapsi õpetatakse sooritama hästi kontrolltöid, kuigi see pole see, mida vajame. Olukorda tuleb muuta ja haridus tuleb panna teenima tänapäeva maailma huve. Tulevikukooli põhieesmärgiks peaks olema loova, kiire ja kriitilist mõtlemisvõimet omava õppija arendamine, kes oskaks lahendada tõelisi probleeme. Õpetada tuleks lapsi läbi selle, mis neile huvi pakub, lasta neil ise avastada ja jõuda teadmiseni läbi väljakutsete. 
 
Kõneleja rõhutas mängulise käelise tegevuse tähtsust õppeprotsessis. Kõige olulisem on, et noor õpiks õppima. Kui see on selge, on kõik teed avatud. 
 
Clipboard04.jpg
 
Oswald Comber Viini Ülikoolist tutvustas projekti “Learn to ProGrAME”. Tema arvates on oluline muuta seda, mida õpilased vabal ajal nutiseadmes teevad. Kui nad seal juba aega veedavad, on mõistlik suunata nad millegi arendava juurde. Ta jagas, kuidas videomängude loomine õpilaste programmeerimisoskusi arendab ning kuidas arvutitundides õpetamisel on küsimuste lahendamiseks mõistlik kasutada hierarhilist püramiidi, kus esimene samm on küsimuse formuleerimine ja iseseisvalt lahenduse leidmine, teise sammuna saab küsida abi kaasõpilastelt ja alles kolmandaks küsida nõu õpetajalt. Sellise strateegiaga julgustame õpilasi ise probleeme lahendama ja kasvatame kriitilist mõtlejat. 
 
Nikolaus Königi ja Thomas Wernbacheri töötoas räägiti õppimisest läbi mängu. Mis on mängudes erilist ja miks mõnel puhul peaks kasutama õppimiseks mänge? Tegelikult sisaldavad kõik mängud teatud eesmärke, nendeni püüdlemist, reegleid, koostööd, teatud tegevusi ja kohest tagasisidet. Mängu tulemus näitab tehtud sammude sobivust - sa saad koheselt tagasiside oma otsustele ja valikutele. Keerukamad mängud sisaldavad strateegiaid, sul on valida mitmete võimalike lahenduskäikude vahel ja nendest sõltub edasijõudmine ning eesmärgi täitmine. Mäng ei räägi ainult lugu, vaid loob süsteeme, milles leiavad rakendust nii loovus, koostöö, kriitiline mõtlemine ja suhtlemine. Hästi kavandatud õppemängudel, mille turg on paraku alles väike, on õpetamisel suur potentsiaal, nad kaasavad, hoiavad motivatsiooni kõrgel ja hindamine on peidetud mängu sisse. 
 
Clipboard03.jpg
 
Kasulikuks osutus Maria Grandl ja Katharina Hohla poolt läbiviidud töötuba “Computational Thinking (CT) with BBC micro:bit”. Töötoa teoreetilises osas selgitati kuidas algoritmilise mõtlemise oskusi saab tutvustada ja praktiseerida erinevates õppeainetes. Praktilises osas jagati osalejatele probleemülesandeid, mille lahendamiseks kasutati programmeeritavat miniarvutit micro:bit ja sellele mõeldud visuaalset programmeerimiskeelt. 
 
Muljetavaldav oli külaskäik NMS Feuerbachstrasse kooli, mis on tuntud elektrooniliste digivahendite kasutamise poolest praktiliselt igas klassitunnis. Igal õpilasel ja õpetajal on selleks oma iPad, mille ostmist kool ei toeta, kuid tagab vahendi neile õpilastele, kes seda endale lubada ei saa. 2014 alguse saanud ainulaadne projekt algas õpetajate väljakoolitamisega, ning viie järgneva aasta jooksul on jõutud selleni, et 100% õpilastest-õpetajatest kasutab igapäevaselt iPade igas ainetunnis ning digitaalne haridus on kooli üheks põhiväärtuseks. Põhiliseks töövahendiks on Keynote ning muuhulgas kasutatakse Areeka hariduslikke rakendusi, mida õpilased entusiastlikult demonstreerisid.
 
Noored vajavad tuge veebisuhtluses ja nutiseadmevabas keskkonnas
 
Matthias Jax kõneles ja kutsus kaasa mõtlema internetiohtude ja -turvalisuse teemal. Esimene kogemus nutiseadmega on lapsel juba vanuses 0-2, mis tähendab, et koolis teemaga tegelema hakkamine on juba lootusetult hilja. Lapsed teavad, mida nutiseadmes teha, oskavad kasutada fotokat, otsida, ekraanil liikuda, nad õpivad nutiseadme kasutust nagu emakeelt, see on vanemate matkimine. Küll ei oska lapsed aga infot töödelda. Nt võib YouTube suunata nad sobimatule sisule jne. Seega tuleb internetiturvalisuse teemaga alustada vara ja koolitada tuleb lisaks õpetajale ennekõike lapsevanemaid. 
 
Noortele saab õpetaja toeks olla aidates kehtestada veebisuhtluses teatud reeglistikku. Noored suhtlevad teineteisega läbi sõnumite, erinevates gruppides suheldes tuntakse end osana sõpruskonnast. Selle tulemusena ollakse ülal öötundideni, et mitte jääda millestki ilma, tulemuseks unised lapsed koolipingis. Kolmandik teismelistest tajub digimeediat stressiallikana. Noored ei taju veebisuhtluses reegleid ja siin saab õpetaja olla suunanäitaja, näiteks kehtestades reegli, et peale 22 enam teatud gruppides sõnumeid ei saadeta. Kui õpetaja ütleb tunnis, et pane telefon ära, siis õpilane ei oskagi selleta midagi teha. Tuleb õpetada ja näidata, et muud on ka. Samas saab ja tuleb lisaks telefonivabale õppimisele, mis annab ootamatu vabaduse, kasutada nutiseadme potentsiaali õppimisel, õppevideote loomine, lugemine jms. 
 
Noored ei kasuta vanemale põlvkonnale harjumuspäraseid rakendusi. Googleꞌi asemel kasutavad nad otsingumootorina nt YouTubeꞌi, sest seal pole vajadust tulemusi lugedes selekteerida, videos keegi räägib sisust, see võimaldab muuhulgas oma nime pähe esitada töid, mida õpetaja ei taipa otsida mujalt kui Googleꞌist. Samuti ei ole Facebook noorte seas enam populaarne, pigem kasutatakse SnapChatti, TikTokki. 
 
Kas olete kunagi mõelnud, kuidas tulla toime ilma internetita? See on oskus, mida peame hakkama õpetama noortele, kes on harjunud interneti pideva olemasoluga. Vanemal generatsioonil on see oskus olemas, noortel enam mitte, ilma internetita ollakse justkui halvatud. Nii koolis  kui kodudes on mõistlik seada sisse nutivaba aeg ja näidata, et elu on olemas ka internetita. 
 
Koostöö ja kogemuste jagamine on oluline
 
Koolituse viimasel päeval tutvustas Helsingi Prantsuse-Soome Kooli direktor Kari Kivinen faktide kontrollimise platvormi FaktaBaariEdu ning rõhutas informatsiooni analüüsioskuse õpetamise tähtsust. Õpilased peaksid oskama ära tunda tõest ja  mittetõest informatsiooni,  ning samas ka lihtsalt valeinformatsiooni ja sellist valeinformatsiooni, mille eesmärk on teadlikult kahjustada või avalikkust ekslikult mõjutada.
 
Lihtsaks kontrolliks võiks tähelepanu pöörata  järgmistele küsimustele: kes on  info autor, kellele on info suunatud, mis on info tegelik sisu ja eesmärk ning millel see põhineb. Alati tuleks tähelepanu pöörata fotode ehtsusele. 
 
SELFIE (Self-reflection on Effective Learning by Fostering Innovation through Educational technologies – eneseanalüüs tulemusliku õppimise kohta, soodustades innovatsiooni haridustehnoloogia kaudu) töötuba andis ülevaate keskkonnast, mille abil saavad koolid hinnata ja analüüsida digitehnoloogia kasutamist oma koolis.
 
Koolisiseste uuringute tegemiseks on võimalik kasutada keskkonnas olevaid küsimustikke või luua neid ise juurde. SELFIEꞌga kogutakse õpilaste, õpetajate ja koolijuhtide arvamusi tehnoloogia kasutamise kohta koolis. Osalejatele esitatakse küsimusi ja väiteid, millele on võimalik vastata viie-pallilisel skaalal. Käsitletavateks valdkondadeks on juhtimine, taristu, õpetajakoolitus ja õpilaste digipädevus.
 
Axel Zahlut pani kuulajad mõtlema sellele, mida hariduse andmises unustada ei tohiks. Ta avas teemat kolmes võtmes, õpilase, õpetaja ja ühiskonna seisukohalt. Tänased õpilased elavad võrgustikus ja see on neile väljakutse. Siin mängib olulist rolli dopamiin, sotsiaalmeedias saadud mõnu on sarnane mängude ja alkoholi tekitatava mõnutundega. Õpilased on stressis, kui võrgustikus ei toimi protsessid loodetud viisil ja sel juhul võivad nad toimetulekuks abi vajada.
 
Õpetajal soovitas kõneleja lõhkuda ära traditsiooniline klassiruumi, mille juured seisavad tööstusrevolutsioonis ja tehaseliinis, kus limiteeritud ajal õpetatakse mingile hulgale õpilasele mingid teadmised. See ei ole enam meie vajadus. Õpiruum tuleks jagada osadeks ja see peaks olema õpilasekeskne. Muutused peavad jõudma ka õpetamise metoodikasse, õpilased peavad tajuma, et vigade tegemine on õppimise osa, keskenduma peab sellele, mis on hea ja mõelda, kuidas saab veel paremaks. Õpetaja roll võiks olla näidata õpilasele, et ta on teekonnal ja eksimine on hea, sest sa liigud ikkagi edasi ja jõuad lõpuks kohale. Ühiskonna vaates soovitas Zahlut loobuda ootusest, et poliitikud midagi muudaks või ära teeks, hariduselus on muutused väga aeglased tulema. Küll aga on õpetajad ja õpilased ise need, kes saavad kiiresti reageerida. 
 
Koolituse positiivne kogemus võeti osavõtjate poolt kokku grupitöös: uued vahetud kontaktid, uus digitaalne kompetents ja innustav motivatsioon, inspireerivad ideed, mida muuhulgas ka eTwinningu projektide kaudu rakendada. Koolituse näol oli tegemist intensiivse, eeskujulikult organiseeritud ja teostatud üritusega, kus huvilistel oli võimalus muuhulgas leida partnereid nii uute Erasmus+ kui ka eTwinningu projektide tarvis.
 
Clipboard02.jpg
 
Oleme väga tänulikud, et koolitusest osa võtta saime. Sellest dokumendist leiab hulga kasulikke linke kodulehtedele ja keskkondadesse, millest konverentsil juttu oli.  Kasulikud lingid.docx
 
Piret Kelgo (Loo Keskkool)
Signe Reidla (Peetri Lasteaed-Põhikool)
Madli-Maria Naulainen (Kuressaare Gümnaasium) 
 
Avafoto: Photo by Rodion Kutsaev on Unsplash
 
Samal teemal: