Uues haridusstrateegias 2035. aastaks kavandatud õppe personaliseerimine on tekitanud õpetajate hulgas diskussiooni ja kartust, sest niigi suur koormus ja pingeline töö ei jäta individuaalsete õpiradade rakendamiseks võimalust. 

Teadlased on välja arvutanud, et omandamata jäänud keskharidus või kutseharidus läheb Eestile maksma 1.4% SKT-st. Möödunud aastal tähendas see Eestile 364 miljonit kaotatud eurot aastas. Suurim osa sellest kahjust tuleneb sellest, et kesk- või põhihariduseta inimesed teenivad vähem ja maksavad vähem makse. Ühiskonnale on aga kasulikum, kui inimesed leiaksid kutsumuse hariduse omandamiseks ja enese realiseerimiseks. Hariduspoliitika kujundamise üheks eesmärgiks peab olema see, et inimesed oleksid õnnelikumad ja ühiskondlik kaotus seeläbi väiksem.

Lapsed õpivad erineval viisil ja erineva tempoga. Neil on erinevad huvid ja tugevused. Ent millegipärast valitseb ikka veel vana õpetamisdoktriin, mis jagab õpilased gruppidesse sünniaasta järgi ning tunniplaani alusel saavad kõik võrdselt aega kokkulepitud õpitulemuste saavutamiseks. Klassid on suured, õpetajaid vähe, töökoormus on suur ning personaalseks lähenemiseks ei jää sageli aega. Ühiskonna ja lapsevanemate ootused samal ajal on kõrged. Kooli- või tööstressi kogevad mõlemad, nii õpilased kui ka õpetajad.

Iga noor ei leia oma võimetele ja huvidele vastavaid edasiõppimisvõimalusi. Koolitee poolelijätmise põhjused võivad olla erinevad, kuid õppe sisu ja metoodika varieerimise abil saaks vähendada paljude õpilaste koolistressi, aidates leida üles konkreetse õppija tugevused ja arenguvõimalused. Motivatsiooni hoidmiseks on vaja kogeda eduelamust ning rõõmu uute teadmiste ja oskuste omandamisest.

Individuaalne õpirada tähendab, et iga laps saab omandada teadmisi ja oskusi niikaua, kuni need on täielikult omandatud, riskimata, et kordamine või aeglasem õpitempo neid häbimärgistaks. Õpirada koostatakse vastavalt õppija tasemele, huvidele ja eesmärkidele. Eesmärke seatakse ja arengut mõõdetakse eelkõige konkreetse õpilase taset silmas pidades, mitte teistega võrreldes. Teadmiste omandamist kinnistatakse praktiliste probleemide lahendamisel, koostöös elulisi projekte ellu viies. 

Õpetajatele annab individuaalne õpirada ülevaate iga õpilase tugevustest ja nõrkustest, aga ka sellest, milline on tema õpistiil ja mis teda motiveerib. Õpilased, kes vajavad õpetajatelt täiendavat tuge, saaksid seda individuaalselt või väikestes rühmades ja kohe, kui selleks vajadus tekib, mitte pärast ebaõnnestunud kontrolltööd või eksamit.

Kirjeldatud personaalse õpikeskkonna praktikas loomine tundub keeruline, sest individuaalse õpitee rakendamine nõuab nii õpetajalt kui õppijalt väga suurt motivatsiooni, vastutust ja pühendumist. Seda on võimalik saavutada IKT lahenduste abil – tehnoloogia on abiks nii individuaalse õpiraja koostamisel, iseseisva õppimise oskuse arendamisel, aga ka andmepõhisel individuaalsel tagasisidestamisel. Tänapäeva tehnoloogia on võimeline analüüsima, millised õpimeetodid ja -tempo õpilasele kõige paremini sobivad, mis teemad teda rohkem huvitavad, leidma õpilase tugevused ja hindama, kus õpilane personaalsel õpirajal ja õppekava täitmisel parasjagu viibib. Vaja on õpianalüütika platvormi, mis analüüsiks kasutaja (õpilase) omandatud teadmisi, valikuid ja annaks soovitusi edasisteks valikuteks. Tehnoloogia abil saab väärtuslikku infot lisaks õpilasele ka õpetaja, kel on seetõttu lihtsam personaalset tagasisidet anda ja märgata nii õpilase tugevusi kui ka kohti, kus oleks vaja lisatuge.

On see kõik Eesti tänast kooli seisu arvestades ulme? Jah ja ei. Meil on päris palju koole, kes rikastavad õppetööd tehnoloogia abil ja on juba kogenud personaalse õppe mõju nii õpilaste kui õpetajate motivatsioonile ja rahulolule. Meil on ka vähemalt üks kool, kus on juba mõnda aega katsetatud iseseisva õppe võimalusi – väike Roostiku kool Tallinnas. Iseseisvalt õppida aitab seal nii tehnoloogia kui ka koostöö erinevas vanuses õpilaste vahel. Personaliseeritud õpe koos toega tehnoloogia rakendamisel peaks aga jõudma laiema hulga koolideni. Koolid peavad saama keskenduda oma põhiprotsessile – õpetamisele – ning suutma samal ajal välja valida just nende vajadustele sobiva tehnoloogia, seda testida ja juurutada.

Personaliseeritud õppe tähendus Eesti koolisüsteemis vajab veel sügavamat arutelu, aga ka näiteid ja kogemuste jagamist, sest õpetaja õpib kõige paremini teiselt õpetajalt. Selliste uute ideede teostamiseks tuleb pakkuda keskset tuge – igalt haridusuuenduse poole püüdlevalt koolilt ei saa oodata vajalikku võimekust, sest ületada tuleb barjäär innovatsiooniga kaasneva määramatuse ning valitud lahenduste kasutuskindluse vahel. Vajalikku tuge saab pakkuda organisatsioon, mille tegutsemisloogikas on ühendatud võrgustikupõhine ekspertsus, suur autonoomia paindlike ja kiirete lahenduste väljapakkumiseks ning juhtimistasanditel ka side erinevate huvirühmadega (koolid, ettevõtlus, avalik haldus), et rohujuure tasandilt kerkivad probleemid oleksid arvestatud programmi määravates strateegilistes otsustusprotsessides.

Eesti hariduselu juhtimisel on Tiigrihüppe algusaegadest peale oskuslikult ühendatud hariduspoliitiliste sihtide saavutamine riikliku eestvedamise ning koolide autonoomsust arvestava, kooli tasandilt  lähtuvate, algatustega. Koolide võrgustike elujõulisus, ekspertide ning eri sektorite omavaheline koostöö on veelgi tähtsam täna kui haridustehnoloogia valdkonna on toimumas revolutsioon. Nendes arengutes orienteerumine, parimate lahenduste ülevõtmine või koosloomes ellukutsumine on möödapääsmatu kui soovime jätkata oma hariduse edulugu. Tänane tehnoloogia suudab pakkuda lahendusi koolielu praktiliste probleemide ületamiseks. Loome üheskoos võimalused, et iga Eesti kool saaks olla innovatiivne omal viisil, just tema õpilaste ja kogukonna vajadusi arvestades.

Heli Aru-Chabilani arvamusartikkel ilmus esmakordselt Postimehes 11.11.2019.

Avafoto: Brooke Cagle, Unsplash

Samal teemal:

• Eesti on kõige digiõpihimulisem riik Euroopas
• Koolitus andis hoogu digipädevuste lõimimisele ainekavasse