Miks rääkida kirjaoskusest?

8. septembri on UNESCO kuulutanud rahvusvahelise kirjaoskuse päevaks, et rõhutada kirjaoskuse osa inimõiguste tagamisel ja tõsta globaalset teadlikkust kirjaoskuse osas. Ehkki eestlased ajavad sel teemal nina hästi püsti, on siiski tore märgata, et ka meie meedia siin vahel mõne mõtlemapaneva küsimuse küsib.

2020 jaanuaris korraldas Eesti Lugemisühing rahvusvahelist kirjaoskuskonverentsi. Selle tunnistajaks oli ka ajakirjanik, kes ühe koosviibimise lõpuks püsti tõusis ja küsis kõrvalolijailt: „Mis siis selle kirjaoskusega lahti on? Miks sellest rääkima peab?“

Tänases raadiointervjuus määratles ajakirjanik kirjaoskust kui laialivalguvat mõistet. Täpsem oleks öelda, et selle mõiste sisu muutub. Alati on inimesed kirjutanud ja lugenud mingi ülesandega ehk funktsiooniga – talletada, esitada, mõista jne – aga ajapikku tuleb neid ülesandeid juurde ja lugemise-kirjutamise olukord muutub keerulisemaks, kuna keskkond, vahendid kui ka ülesanded mitmekesistuvad.

Eelmise kooliaasta kolmas trimester kujunes rohkem kui senised kirjaoskuse ja -oskamatuse draamaks. Suuresti kirjaliku juhendamise ja väljendamise aineteks osutusid ka need õppeained, mis loomuldasa on õppekavasse võetud tasakaalustamaks nö akadeemilise õppetöö koormust – kehaline, muusika, kunst, tehnoloogia/käsitöö.

Kui eriolukorra algul püüdsid haridusjuhid koolirahvast ergutada hüüatustega, et ollakse hästi kohanemas ja kõik läheb järjest paremaks, siis nüüd on hakanud üha rohkem kostma hääli, et distantsilt õppimine suurendab hariduslõhet, ja kes hätta jäävad, need jäävad rohkem kui nad seda koolitundides olles olnuksid.

Kurb oli vaadata, et tegemata tööde koorma all ägavad õpilased olidki pahatihti need, kellel on lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisraskusi, mõtlemise ja kõne arengu oluline eripära ning keskendumisprobleemid.

Mis mõtted tekkisid eriolukorra õppetöös?

Eesti Lugemisühing kutsus küsitlusele vastama nii tugitöötajaid, aine-, klassi- kui ka lasteaia õpetajaid.

Toome mõne olulisema järelduse. Kui klassiõpetajatele olid kõige tähtsamad tegevused õppematerjali vahendamine lastele, individuaalse suulise tagasisidestuse andmine ja täiendav individuaalne juhendamine kui ka õppetegevuse huvides laste (perede) sotsiaalprobleemide selgitamine, siis aineõpetajate jaoks olid rõhud veidi teised. Nendel oli suurema kaaluga õpilaste uurimistegevuse suunamine, kuid oluliselt väiksemal määral tegelesid nad õppetegevuse huvides laste (perede) sotsiaalprobleemide selgitamisega. Ega nad seda ei jõuakski, kuna tegelevad paljude klassidega.

Kodus laps, koolis õpilane

Mis olukorda on sattunud õpilane, kellele õpetaja suunab oma kirjaliku sõnumi – mis meeleolu on peres, mis võimalused igapäevase elukorra kindlustamiseks, kust saab laps turvatunnet – see alati sugugi õpetajateni ei jõudnud. Võiksime rääkida kirjaoskusest ses mõttes, et eduka suhtluse tagatiseks on olukorra osaliste adekvaatne tajumine. Kui õpetaja korraldab suhtlust, peaks ta aru saama, kellega suhtleb.

Laps, kes jõuab kooli ja istub pinki, on astunud õpilase rolli. Ta näeb, kuidas sõbrad kõrval võtavad vahendi ja avavad vihiku ja töö läheb lahti. Sama laps kodus pidžaamas ja hommikusöögilauas või voodiski seadet avades ja näperdades on õpilase rollist veel üsna kaugel, ja kui samasugune olek kestab nädalaid, võib algajal kooliskäijal rollijoonis ikka vägagi ära kaduda.

Kirjaoskus ei ole püsiva omaduste kogumiga suutlikkus, et kui see mingil tasemel omandatud on, siis läheb lugemine-kirjutamine mistahes olukorras ühesama ladususega. Kui enesehinnang on uppi läinud ja ebakindlus võtab maad, võib tekkida selline segadus, et hakatakse kartmagi mingi teema ja aine alaseid sõnumeid. Kes paneb rõhu suusõnalisele juhendamisele ekraani vahendusel, ei tarvitse siiski soovitud tulemuseni jõuda ega toetada last – kui on tekkinud tõrge, hirm ja ebakindlus, siis võivad seletused veel rohkem segadusse ajada.

Õpetaja ka ei oska mõnda asja

Meeldib see meile või mitte, aga kaugõppe ajal tuli esile ka õpetajate kirjaoskuse teema – kuivõrd on oskust napilt ja  üheselt väljendada, mida õpilane tegema peaks. Äkki on mõtet kolleegi antud koduülesannet lugeda ja sellega liituda, selle asemel et lapsel pead ristuvate ja põimuvate ülesannete paljususega segi ajada. 

Meie küsitlusele vastanud õpetajad on tähelepanu juhtinud sellele, et pole saanud ja pole veel olemaski videotunni didaktikat – jutt pole mitte üksnes veebikeskkonnast, kus tundi teha, vaid kogu protseduuri ülesehitus – kõne, kirja, pildi vahekord ja koosmäng, suhtluse juhtimine… Paraku näeme videokoosolekutki tihtilugu kui uuskirjaoskamatuse ilmingut: kus teksti esitada, kuidas arutelu juhtida, paralleelselt siit ja sealt sõnumitega suhelda…

Loodame, et see keeruline aeg tekitas olukordi, kus mõeldi: kuidas oma kirjaoskust parandada. Jõudu selleks!