Sõmeru Põhikooli direktor Virge Ong sõnab, et kodunt kooli juhtida on paras katsumus, esimene nädal läks kõigile väga raskelt, aga siiski hästi. Sellest, et õpetajad osalesid möödunud kevadel HITSA Digikiirendi koolitusel, on nüüd palju abi.
Sõmeru Põhikool on korraliku suurusega maakool: 23 õpetajat, personali üldse kokku 37, õpilasi 197.
Esmast distantsõppe kogemust kokku võttes ütleb Virge Ong, et loodetavasti hakkab nüüd tekkima rutiin, mis teeb olukorra kergemaks. „Õpilased saavad ka juba rohkem aru, mida kodusõppimine tähendab. Õpetajad kasutavad Digikiirendi koolitusel õpitud keskkondasid, abi saame haridustehnoloogilt.“
Siinkohal valik õpetajate ja koolijuhi distantsõppel tehtud tähelepanekutest.
Klassiõpetaja Merike: Esimesel nädalal kasutasin õppimiseks peamiselt Opiqut ja sinna saabus töid hommikust õhtuni. Püüdsin kohe kõik tööd ka üle vaadata. Saatsin töid järjekindlalt tagasi, et need ikka täidetud saaks. Aga eks minu 2. klass ole ju väikesed ka, et sedasi õppimine kohe ladusalt läheks. Tasapisi on kõik pika digisammu astunud ja Padleti tahvlil ühine kevade tervitamine läks meil üllatavalt ladusalt.
Opiqu keskkond on hetkel parim, sest on otseselt seotud meie õppekirjandusega ja nii saab tööd teha paralleelselt Opiqu, õpiku, töövihiku ja/või tööraamatuga. Annan ülesandeid ka keskkonnas Quizizz, mis on õpilastele varasemast tuttav ning ei nõua paroole ja tutvustamist/õppimist. Päris uusi keskkondi pole veel kasutusele võtnud, pigem uurin, kuidas õpilastele tuttavaid distantsõppes kasutada saaks. Palju uut tekitaks ainult segadust ja lisakoormust juurde.
Ajaloo- ja klassiõpetaja Reine: Mida esimesest nädalast õppisin? Ma pean tegema tööpäevadel kindla päevakava, millisel ajal ma teen tööd, millisel ajal puhkan või teen koduseid toimetusi. Kui vahepeal õpetaja tund või kaks ei vasta, siis ei juhtu mitte midagi (ajavaru töö esitamiseks on piisav, oluline on ka õpilastel õppida oma aega planeerima, et tööd ei jääks viimasele minutile). Esimestel päevadel läksin iga natukese aja tagant arvutisse vaatama, kas on keegi midagi küsinud või töö esitanud. Päeva lõpuks sain aru, et peale suhtlemise arvuti vahendusel ei ole ma midagi muud olulist teinud. Nüüd kogun klassi tööd kokku ja alles siis hakkan tagasisidet andma.
Inglise keele õpetaja Raili: Olen alustuseks kasutanud pigem traditsioonilist õppimist: pilt töövihiku ülesandest, kirjalikud vastused meilile, video suulisest ülesandest, sõnavara õppimiseks Quizlet. Videovestlusteks tuleb kasutusele ilmselt Messenger, Google Hangouts, Google Duo või Google Meet. Liiga uusi keskkondi ei taha välja käia, rutiin on endale praeguses olukorras ka turvalisem.
Klassiõpetaja Airi: Peale kaht päeva sain aru, et pean lapsi usaldama ja ise ellu jääma. Esimene piiks käis hommikul kell 7.30 ja viimane kiri tuli e-posti 22.30. See tähendab, et kõiki töid ei jõua distantsilt kontrollida. Pean tegema valiku, mis tähtsam, ja neid siis vaatan üle. Kasutan põhiliselt ikka õpikut ja töövihikut. Lisaks panen Opiqu ja LearningAppsi ülesandeid, et harjutada. Kunstitöid olen sidunud loosusõpetuse, eesti keele ja matemaatikaga. Kehalises kasvatuses on mängimiseks liikumise bingo, mille lapsed tagastavad täidetult kord nädalas. Hetkel on kõige tähtsam, et lapsed õpiksid ja harjutaksid.
Inglise keele õpetaja Kadri: Esimesel nädalal andsin töid õpilastele pigem tagasihoidlikult ja keskendusin sellele, kuidas ja milliseid kanaleid pidi omavaheline suhtlus kõige paremini õnnestuks.
Nädalaga sai selgeks, et õpilaste digipädevused ja -võimalused on ikkagi päris erinevad. Kasutasin küll ainult õpilastele tuttavaid platvorme (Quizlet, Padlet, QuizWhizzer, Nearpod), kuid ikkagi esines tõrkeid. Eks palju sõltub sellest, milliseid seadmeid keegi kodus kasutab ja kui töökindlad need parasjagu on.
Distantsõppe üks kõige suuremaid valukohti on otsese tagasiside puudumine ja killustatus. Mul pole ju tegelikult aimugi, kas ja kuidas lapsed kodus õpivad. Pilt tehtud tööst räägib tegelikult minimaalselt. Tööd on laiali pillutatud - osa esitavad Teras, osa meili teel, osa saadavad sõnumeid ja nii kisub endal silme ees väga kirjuks.
Õppetund endale: hakkan õpilaste esitatud tööde kohta tabelit pidama, et selgust ja süsteemi luua. Annan õpilastele teada, et distantsõppe lõppedes saavad kõik hinde selle põhjal, kui kohusetundlikult nad on töid esitanud/täiendanud/parandanud.
Eripedagoog Reelika: Vaatan suure austusega meie kooli õpetajate poole, sest kui mina murran siin pead paari klassi õpilaste distantsilt õpetamisega, siis mida peavad tundma ja tegema need, kellel klassitäisi on kordi rohkem.
Kindlasti on vaja luua endale süsteem ning kasutada hästi töötavaid ja õpilastele tuttavaid (interneti)keskkondi. Minu töövahenditeks on praegu peamiselt Opiq ja erinevad võimalused Google Drive´is. Raske on teisel pool ekraani olles aru saada, mil määral õpilane on pingutanud, kas ta on materjali selgeks saanud, ning otsustada selle üle, kui palju ja kuidas kontrollida. Kuna üleüldine olukord on praegu eriskummaline, siis on ka õpilased kindlasti segaduses ja mures. Ei ole tarvis neid koolitöödega üle koormata, vaid leida endas julgus õpilasi usaldada ja loota, et oleme neile juba eelnevalt süstinud kohusetunnet ja õpetanud iseseisvalt töötamise oskust.
Direktor Virge Ong: Lapsed on juba öelnud, et nad tahavad kooli minna. Õpetajad tõdevad ka, et lapsed, kes on tavaolukorras õppimisega hakkama saanud, saavad ka nüüd, ja kellel oli klassis raskusi, on ka distantsõppes raskusi. Paljudele lastele on siiski vaja klassiruumis õppimist, klassikaaslastega kontakti ja õpetajat visuaalselt enda ette. Õpetajad on jäänud oma tava-veebikeskkondade kasutamise juurde. Ei hakka lapsi ega vanemaid hulluks ajama sellega, et kasvatame nüüd digipädevusi ja võtame kasutusse uue keskkonna. Ja ikkagi käib töö ka õpiku ja töövihikuga.
Õpetajaid saan praegu toetada virtuaalselt hea sõnaga. Kõik, kes mulle esimese nädala kokkuvõtte kirjutasid, said ka vastuse. Oleme kogu aeg kontaktis e-posti abil ja telefonitsi, toetame ja julgustame üksteist.
Avafoto: Photo by Tim Arterbury on Unsplash