Tegu on 4. novembril Euroopa Nõukogu eestistumise raames toimuva konverentsiga, mida Eesti poolt veavad Välisministeerium ja Inimõiguste Instituut. Konverents kannab pealkirja "Children's Rigths in the Migration Crisis and in the Digital Environment" („Laste õigused migratsioonikriisis ja digitaalses keskkonnas“). Nii jälgisidki Tallinna Prantsuse Lütseumi 8.a klassi õpilane Linda Tälli, Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi 8. Klassi õpilane Kirke Freiberg, Tartu Katoliku Hariduskeskuse 7.a klassist Kärg Valner ja Jõhi Põhikooli 9.a klassist Robert Pärnpuu hoolega kõike, mida HITSA projektijuht Triin Kangur rääkis ja näitas, ning proovisid ise robotitega tegutseda. 

Alustati kõige lihtsamatest, BeeBot haridusrobotitest. Ja saadi selgeks, miks see pealtnäha lihtne mängimine mesimummidega on programmeerimine – sest sa pead õige tulemuse saamiseks oma käikude rea läbi mõtlema ja ette planeerima. Üks valesti planeeritud pööre, ja roboti kogu teekond on nullitud, tuleb otsast alustada. 

Triin Kangur selgitas, et HITSA nutiklassis käivad tavaliselt õppimas õpetajad, kes saavad siit uusi ideid ja oskusi tehnoloogia rakendamiseks tundides. Eesmärk ei ole kogu õppimine tehnoloogiapõhiseks viia, õpetaja ei kao klassi eest kuhugi, aga tehnoloogia oskuslik kasutamine aitab õpilasel õppida. 

Prooviti ka Ozobotte – miniroboteid, mida sai juba päriselt programmeerida. Roboti saab panna joont järgima, andes talle vahepeal käsklusi näiteks kiirust suurendada või vähendada, pöörelda ühe koha peal, värvilisi tulesid vahetada jms. 

Suurt elevust tekitas Mecanoid-robot. Mecanoid reageerib inimese kõnele ja käsklustele. Temaga saab koos jalutada, ta tervitab viisakalt, tantsib, tunneb huvi, mis on sinu ja su sõprade nimed, räägib iseendast jpm. See, et robot kohe kõikidele käsklustele õigesti ei reageerinud, andis talle juurde inimlikku mõõdet, nii et põhiline, mida Mecanoidi kohta arvati, oli: „Nii armas!“

Noortekogu liikmed ütlesid nutitunni lõpuks, et koolid võiksid õppetöös tehnoloogiat rohkem kasutada, see oleks õpilaste jaoks huvitav. Ja klassiruumid võiksid olla palju vabama sisustusega kui toolid-pingid ühes reas, see soodustaks loomingulist mõtlemist. Vaadati ka näiteid, missuguse sisutusega klasse juba olemas on ning kuidas need õppetööd mõjutavad. Katsetati reaalselt, kuidas töötab klassiruumis kaamera, millega saab näiteks rühmatöid või gruppe, kes on paigutunud klassis eraldi, suurel ekraanil kogu klassile näidata. 

Kuidas tuleviku klassiruum tundus?

Kirke: Väga huvitav, tundus kordades vabam kui see, mis meil praegu on. Praegu istume piltlikult öeldes kuubikus laudade taga, tahvel ees. Tuleviku klassiruumis on mugavam tunne, koolikeskkond on väga tähtis. 

Linda: Mulle meeldib värviline klassiruum ja pehmed toolid. Mõte hakkab kohe tööle, hinded paranevad, vaimne tervis paraneb, kõik läheb palju paremaks. 

Kärg: Aga see kaamera, mis meile näidati, see väga ei meeldinud. See ju näitab tunni ajal kõik ära, mis me teeme!

Robert: Pildid tuleviku klassiruumist olid sellised, et seal vaadatakse rohkem iga inimese eripära. Õpilased saavad valida teemasid, mis neile rohkem meeldib, mitte ei tee kõik täpselt samu matemaatika- või bioloogiaülesandeid. Mina tahaksin rohkem harjutada robootikat ja programmeerimist, aga koolis seda ei saa. Loodangi, et tulevikus vaadatakse rohkem õpilaste huvide poole. 

Nende robotite kohta, mida nutiklassis katsetati, ütlesid noored, et selliseid nägid nad esimest korda, ehkki mõni oli robootikaga varem kokku puutunud. Kõige rohkem meeldis Mecanoid ja üldse leiti, et roboteid võiks õppetöös julgemalt kasutada, arusaamatu, miks vanemad inimesed seda pelgavad. Mida huvitavam on, seda kiiremini noored õpivad!

Küsimusele, et mis on internetis nende jaoks vältimatult vajalik ja mida nad internetis kunagi ei tee, andsid noored üsna ühesugused vastused: vajalikud on suhtlus- ja sõnumisaatmise kanalid ning Youtube, ja nad ei mängi arvutimänge, ei vasta võõraste suhtlussoovile ega avalda neile oma isiklikke andmeid. 

Samal teemal:

• HITSA nutiklassis saab katsetada uusi andmekogujaid
• HITSA nutiklass tähistas esimest sünnipäeva