Bratislavas õppimas ja ajalugu nautimas


Avaldaja:Madli Leikop16. Oktoober 2016

Kolm õpetajat Eestist olid oktoobri alguses eTwinningu rahvusvahelisel koolitusel Bratislavas. Õpiti tundma nii eTwinningu võimalusi õppetöös kui imetleti kohalikku käsitööd.

Loo ja fotod saatisd Koolielule Kerli Perend, Margit Rüsse ja Ivika Jegis.

Neljapäeva, 6. oktoobri eriti varajasel hommikul võtsid kolm eestlannat suuna Tallinna lennujaama poole. Kaks põhjast ja üks lõunast. Keegi kedagi varasemast elust ja ajast ei tundnud, aga luurava silmavaate järgi tuvastasime teineteist ja nii see reis Slovakkiasse Bratislavasse võis alata.

Bratislava on uhke Doonau kaldal asuv linnake, kus on Wikipedia 2015.a andmetel 422 938 elanikku. Viini ja Bratislava vahe on 60 km, mis on ühtlasi väikseim vahe kahe pealinna vahel Euroopas.

IMG_2218.JPG

Varem polnud meist keegi Slovakkia pealinnas käinud. Koht uus, inimesed uued. Reisisime Helsingi kaudu Viini, seal istusime bussi peale ja 45 minuti pärast olimegi Bratislavas. Kui kohalik hommikueine söödud, oli julgem tunne minna hotelli otsima. Tänapäeval pole inimesele eksimisvõimalust jäetud, sest tehnilised vahendid teevad töö ära sinu eest. Paistsime ka vist suhteliselt kohalikena välja, sest meie käest tuldi teed küsima.

Vihma tibas, aga nii me siis astusime, kõhus kohalike tehtud omlett ja suurepärane kohv. Kaugele ei olnud vaja sammuda, nii umbes kilomeetri jagu, ja oligi hotell ka leitud. Kuna tubadesse meid veel ei lastud, siis kaks meist otsustasid kompsud maha jätta ja linna uudistama minna. Üks oli siiski esimestel minutitel Bratislava vanalinna munakiviteega lähemalt tutvuse sobitamisest väsinud ja jäi hotelli tuba ootama. Põhi ja Lõuna asusid aga innukalt Bratislavaga tutvust tegema.

IMG_2264.JPG

Millegipärast sattusime taas ja taas keraamikapoodidesse. Neid on seal tosinate kaupa. Ilmselt on slovakid käsitöörahvas. Olime loomulikult ka kultuursed ja imetlesime kohaliku kiriku auväärsust ja ilu. Vanalinn on kogu ulatuses väga armas. Seda muljet ei suutnud rikkuda ei tibav vihm ega lirtsuvad jalad! Arhitektuur vaheldub gootist renessansini, on barokki ja rokokood. Peaaegu sama kodune kui Tallinna vanalinn. Samas sai ära patsutatud ka üks rinnuni ulatuv koer ja tehtud temast fototõestus.

Loomulikult vaatasime ära Bratislava kindluse, St Martini gooti stiilis katedraali, suures koguses kirikuid ja palju kauneid vaatamisväärsusi, mida üks turist ikka vaatama peab. Kõige selle kõrvale lisandub reisi teine teema ehk põhiline põhjus, miks kolm eestlannat Bratislavasse jõudsid - eTwinning.

Juba seminaril olles öeldi, et osalevaid riike on 11, meile saadetud kirjast lugesime välja 12. Esindatud olid Austria, Serbia, Ungari, Ukraina, Armeenia, Tšehhi, Läti, Leedu, Poola, Türgi, Slovakkia ja meie, Eesti.

Sissejuhatavate kõnedega esinesid Carmen Rodrigues Fernandes ja Lubica Sokolikova. Murdsime kohe jää ja saime grupitööna kirja panna, milliseid projekte võiks lähiajal teha. Gruppidesse jaotati šokolaadi liikide järele, mis oli iseenesest väga lõbus algus. Magus pealekauba!

Projektiideid ja iseendid tutvustades jäi kõrvu, et üks hea projekt on selline, milles lapsed saavad olla piirideta, loomingulised ja suures annuses huumorit ei tee kunagi paha.

Teine päev tõi kaasa paralleeltöötoad. Kõnelesid Marie Stracenska ja Zuzana Meczarosova. Teemad olid konfliktid ja erinevused ning ülevaade eTwinningust üldiselt. Konfliktide õpitoas sulandusime mängides, mille eesmärk oli panna mõistma, kui erinevalt ja valesti võivad teineteisest aru saada erinevad kultuurid. Mängu käigus pidid "insenerid" planeerima antud vahenditest silla ja seletama seda rahvale, kes ei mõista kultuuri- ning keeleerinevuste tõttu inseneride soove ja kellel on hoopis teised eesmärgid. Kuidas siis ennast maksma panna ja kuuldavaks teha!? Võib öelda, et üheks olulisemaks tõdemuseks sellest ülesandest oli, et avatud meel ning valmisolek uuteks väljakutseteks võib liigutada mägesid ja ühendada rahvaid.

IMG_2226.JPG

Teise ülesandena anti meile kokku sobitada erinevate rahvaste kombed. Meie rühmal õnnestus neljateistkümnest vaid kaks tabada. Näiteks arvasime ära, et sakslased ja šveitslased on vaieldamatult need sekundi murdosa pealt väga täpsed inimesed, samas kui itaallaste ja
portugallaste täpselt jõudmise mõiste tähendab pigem jõudmist vähemalt viisteist minutit hiljem.

Meil ei olnud aga aimugi meie läänenaabrite, rootslaste eriti riskialtist loomusest ja ei aimanud me
ka seda, et skandinaavlastel, iirlastel ja austerlastel pole positsioon see kõige tähtsam, või et
tolerantsuse poolest teiste kultuuride suhtes on esirinnas inglased ja hollandlased. Huvitav, kuivõrd
usutav see üldsusele peale Brexitit nüüd veel tundub?

Teises õpitoas anti praktilisi näpunäiteid ja tutvustati eTwinningu keskkonda, kuna koolitus oligi mõeldud algajatele. Tõepoolest, koolitusel oli hulk inimesi, kes ei teadnud eTwinnigust midagi ja kellele eTwinningu portaali keskkond oli täiesti uus nähtus. Meist kolmest oli eTwinninguga kõige vähem kokku puutunud lõunast tulnud Kerli, aga kordamine on tarkuse ema. Pealegi, koos huvitavate ja lõbusate ülesannetega jääb kõik palju paremini meelde.

Projektitöö olulisteks komponentideks on erinevate digilahenduste kasutamisoskus ning ettevõtlik meel. Zuzana Kurillova ja Kornelia Lohynova rääkisidki näiteks teemadel “Ole loov, lase oma mõttel lennata, et sul oleks lõbus” ja “Kuidas toetada ettevõtlusalaseid oskusi koolis”. Esimeses töötoas tutvustati meile veebikeskkondades kättesaadavaid töövahendeid, nagu näiteks Kahoot, Animoto, Vocaroo, AnswerGarden, TodaysMeet, Wordle, Blabberizer, Moovly jt. Nendest mitmed olid meile juba tuttavad, kuid oli ka uusi tegijaid.

Teises töötoas saime ise arutleda ettevõtluse aluste rakendamisvõimaluste ja vajaduste üle üldhariduses. Olulise mõtlemapaneva sõnumina jäi kõlama fakt, et Euroopas ei leia tööandjad 40% noorte tööotsijate hulgas neile vajalikke omadusi: ettevõtlikkus, eesmärkide seadmise oskus, avatud ja paindlik, samas konstruktiivselt kriitiline ning piirideta mõtlemine, uute lahenduste otsimine, meeskonnatöövalmidus. Jaapanis ei ole nimetatud oskusi suisa 90% noortel tööturule siseneda soovijatel. Järelikult traditsiooniline õppimine, mis piirdub õpiku, vihiku, tahvli, kriidi ja õpetaja vastuse ainuõigsusega, on ennast juba ammu ammendanud. Tundub aga, et paljudel õpetajatel on siiski raske lahti lasai mõttemallist, et alternatiivsed vastused tuleb igal juhul maha suruda, õpilased peavad tegema kõike nii, nagu õpetaja ette seab ning et igasugune nurin pärsib töövõimet. eTwinningu projektid tõestavad aga pidevalt vastupidist. Kui vaid anda iseendale ja oma õpilastele võimalus, siis ütlus "Sky is the limit" võib oma paikapidavust tõestada kiiremini kui ka kõige skeptilisem õpetaja või õpilane võib arvata.

Erinevad ajurünnakud toimusid kolme päeva jooksul paljudel teemadel kõikides seminari töötubades. Samas anti ka näiteks grupile ülesanne ehitada kahekümnest paberilehest nii kõrge torn, kui võimalik! Ei olegi nii lihtne, kui võiks arvata.

Kolmanda ehk viimase päeva hommikul tutvusime veel mõnede juba edukalt läbi viidud ja lõpetatud projektidega, mida nende administraatorid isiklikult tutvustasid. See aitas kaasa uute mõtete genereerimisele. Anti aega luua uusi kontakte, välja töötada projektialgeid, mida konkreetselt ka edasi arendama hakata. Meil hakkasid mõtted jooksma näiteks poolakate ning lätlastega. Detailid vajavad veel täpsustamist, kuid tõenäosus projektide valmiskirjutamiseks ja läbiviimiseks on väga suur.

Meie - Margit, Kerli ja Ivika - soovime igal juhul kõikidele korraldajatele nii meil kui mujal öelda vaid
suur tänu ja kummardus, sest kõik sujus kenasti. Õhkkond oli töine ja lõbus, võimalust osaleda hindame väga, ning soovitame eTwinningut nii suurtele ja julgetele mõtlejatele kui veidi tasakaalukamatele katsetajatele.

Samal teemal: