Artikkel ilmus 13. aprilli Õpetajate Lehes. Autor: Koolielu haridusportaali toimetaja Madli Leikop

eTwinningu projektid on juba oma olemuselt kaasamise musternäidised. Need õpetavad lastele koostööoskust, tolerantsust, avardavad silmaringi, õpetavad mõistma maailma ja kultuuride mitmekesisust, rahvuste eripärasid; õpetavad aru saama ka sellest, et õpilastel on erinevad võimed ja võimalused, ja et seda tuleb aktsepteerida. Kui see ei ole kaasamine, siis mis veel on?

eTwinningu eksperdi, Tartu Hiie kooli haridustehnoloogi ja informaatikaõpetaja Mari Tõnissoni töös on kaasamine koolielu tavapärane osa. Selles koolis saavad kuulmis- ja kõnepuudega lapsed põhihariduse ning kuulmispuudega koolieelikuid valmistatakse kooliks ette. Siin on palju panustatud sellesse, et keegi ei jääks kõrvale, et kõik saaksid piisavalt tähelepanu, osaleda tegevuses ja kogeda edu.”

Käib töö Norra projekti kallal, juhendajaks Tartu Hiie Kooli haridustehnoloog Mari Tõnisson. Foto: erakogu

On sul tulnud lastele selgitada, mis on kaasamine?

Mari Tõnisson: Kaasamine kerkib esile eriti siis, kui hakkad korraldama grupitööd. Kuni lased lapsel midagi personaalselt teha, toimetab igaüks oma tempos. Nagu hakkad tegema grupitööd, on keegi kohe kellegi arvates liiga aeglane või ei oska piisavalt hästi käituda jne. Ühekordsest selgitusest üldjuhul ei piisa. Et keegi lühikese jutu peale oma senist arvamust muudaks, on palju nõutud. Kiire lahendus õpilaste gruppidesse jaotamisel on nn sunniviisiline variant, kus valiku teeb ära näiteks veebipõhine loosiratas.

Kui rääkida kaasamisest kodanikukasvatuse ja ühiskondlikus võtmes, siis puudutan teemat väga sageli. Minu metoodiliseks võtteks on minu endaga juhtunud lugude rääkimine. Loo lõpu lasen õpilastel välja pakkuda. Seejärel suunan neid arutlema nende ja minu variantide üle. Näide jutustatud loo algusest: „Umbes aastal 1979 seisin noore tüdrukuna ühes Eesti väikelinna poes järjekorras ja minu ees seisis pikkade juustega mustanahaline naine …” Me oleksime võinud kulutada toona selle loo arutelule terve tunni.

Kas eTwinningu projektis toimub kaasamine teisiti kui koolitunnis?

eTwinning on internetipõhine. Kuna see on õpilastele tuttav ja meeldiv keskkond, siis on kaasamine internetis üsna hõlbus. Kaasamine on veelgi lihtsam, kui lasta õpilastel endil (vähemalt osaliselt) valida, mis teemal ja mis riigiga projekti teeme, ja anda võimalus projekti eesmärgid ning tulem paika panna.

Ka eTwinningus tehakse grupitöö ja ilmnevad grupitööle omased probleemid, kuid need lahenevad oluliselt lihtsamalt, sest on aega reageerida, asja kohta uurida ja arutada enne, kui ennast väljendad. Suur eelis on rahvusvaheliste gruppide moodustamine, kus õpilased algul üksteist ei tunne ja oma erisuste kohta järk-järgult teada saavad. eTwinningu projektid on suurepärane kaasamise võimalus ka seetõttu, et meie riigis tuleb eri kultuuridest pärit inimestega kokkupuuteid ette väga harva.

Üks asi on kaasata oma õpilasi, keda tead ja tunned. Aga kui kaasata tuleb projektipartnereid, näiteks Türgist, kas siis tuleb arvestada kultuurilise eripäraga, temperamendi erinevustega?

Türklased kaasavad ennast suurepäraselt ise. Oluliselt keerulisem on minu üle kümneaastase eTwinningu kogemuse põhjal kaasata heaoluriikide õpilasi ja õpetajaid. Türgi koolid on väga motiveeritud eTwinningus osalema. Selle riigi projektipartneritega ei ole minul kunagi probleeme olnud, nad on positiivsed ja löövad agaralt kaasa.

Meie koolilaste arvamus ja suhtumine teistesse kultuuridesse ei erine oluliselt meie täiskasvanute arvamusest ja suhtumisest. Sellega, mis puudutab suhtumist eri rahvustesse, kultuuridesse, on palju tööd teha. Takistus on kindlasti see, et nii meie õpilaste kui ka õpetajate kogemused selle koha pealt on kesised ja harimist vajavad nii õpetajad kui ka lapsevanemad. Lapsed on tavaliselt väga elevil, kui teeme koostööd mõne kooliga riigist, mida nad eriti ei tunne. Või siis arvavad, et tegu on Eestiga sarnase riigiga. Nii hakkame eTwinningu keskkonnas üksteisega tutvuma ja pilte jagama. Siis aga selgub, et inimeste nahavärv, hooned, loodus, toit on üsna teistsugused. Lapsed lähevad selle peale enamasti elevile, aga neil ei ole tavaliselt eelarvamusi. Lapsed ei jää ükskõikseks, ükskõiksuse kasvatame endale ise selga, kui ei tea, kuidas ühte või teise olukorda, nähtusesse, inimesse suhtuda. Laps on oma väljendustes siiras, ta ei varja oma arvamust ja üldjuhul on see positiivne ning kui ei ole, on meie töö selgitada.

On sul ka praegu mõni eTwinningu projekt käsil?

Praegu on mul käsil projekt ühe Norra kooli 15–16-aastaste õpilaste ja meie kooli 14–15-aastaste õpilaste vahel. Jõulude eel osalesime 3. klassi õpilastega jõulukaartide ja heade soovide vahetamise projektis. Lisaks osalen juba aastaid projektis, mis toimib nagu erivajadustega õpilaste õpetajate üleeuroopaline kogukond, kus on sadu liikmeid ja kus vahetame materjale, teadmisi ning kogemusi.

Norra partneritega projekti sisu on, et oleme üksteisele õpetajad ja õpime üksteiselt, projekti nimi on „E-flipping”. Norra õpilased õpetavad Eesti õpilastele video vahendusel viit tegevust ja meie õpilased omakorda neile viit. Seejärel tuleb proovida partneri õpetatut järele teha ja selle sooritamine üles filmida. Kui Norra õpilaste esimesed videod TwinSpace’i üles said ja üks neist oli tants, arvasid meie õpilased, et seda nad järele teha ei suuda. Aga suutsid küll. Samas oli Norra õpilastel tükk tegemist, et meie õpilaste õpetatud lihtsat visuaalse programmeerimise ülesannet täita. Praegu ootame huviga, kuidas nad eesti keele õppetunniga hakkama saavad. Partnerkool Norrast on tavakool ja nad teavad, et meie oleme erikool. Projekt on olnud õpetlik mõlemale poolele.

Kõlab nagu kaasamise muster­näidis …

Jah, kui mõelda, et riikidena on Eesti ja Norra üldjoontes üsna sarnased. Minu õpilased olid projekti algul arvamusel, et Norra, see on rikkus ja mugavus ning sealsed õpilased eriti pingutama ei pea. Norra õpilased arvasid meist, et Eesti on vaene, mahajäänud maa, kus elatakse vaat et kiviajas. Oleme nüüd vastastikku näidanud, et päris nii see pole.

Kaasamise teema sisaldub tugevalt ka meie heade soovide vahetamise projektis, mida tegime koos kuulmispuudega laste kooliga Kesk-Türgist. Head soovid andsid lapsed üksteisele edasi video vahendusel igaüks oma maa viipekeeles ja ka paberist kaardil, mis saadeti postiga. Projekti pildigalerii ja oma õpilaste emotsioonide järgi otsustades olid mõlema kooli lapsed väga motiveeritud projektis kaasa lööma eelkõige huvist näha ja teada saada, mis meis on sarnast ja mis erinevat.

Oled eTwinningu mentor ja ekspert. Kuidas eTwinningul sinu arvates Eestis praegu läheb?

Mina näen, et seis on väga stabiilne. Igal aastal luuakse Eesti koolides ja lasteaedades hulk eTwinningu projekte, on uusi programmiga liitujaid koole, kes tööd alles alustavad, on vanu tegijaid, kelle jaoks rahvusvaheline projektitöö on koolielu loomulik osa. eTwinning on stabiilses seisus ka sellepärast, et õpetajad on hakanud aina enam projektõpet rakendama oma igapäevatöös. Ja kes projektõppe metoodika kasutusele võtab, see varem või hiljem ka eTwinninguni jõuab. On ka vastupidiseid variante – kes käib eTwinningu koolitusel ja näeb, et selline õppevorm on olemas, hakkab seda kasutama mujalgi kui eTwinningus.

Kas probleemid HEV-õpilastega on riigiti sarnased?

Riigiti võrrelda ei saa, sest eri riikides on HEV-laste hariduspoliitika väga erinev. On riike, kus HEV-õpilasi õpetatakse senini eraldi koolides, suures osas Euroopas on nad juba aastaid kaasatud tavaõppesse. Üleeuroopalises HEV-õpilaste õpetajate projektis ei räägi me probleemidest, vaid pigem võimalustest, kuidas HEV-lapsi kaasata, ja üks suurepärane võimalus on eTwinning.

Eestis HEV-laste kaasamine tavakooli alles areneb. Viimasel ajal olen oma erikooli õpilastega osalenud just sellistes eTwinningu projektides, kus meie parteri(te)ks on tavakoolid. Võimalik, et varem natuke pelgasime, kas meie õpilased saavad hakkama ja on võrdväärsed partnerid. Aga on küll, ja eTwinningu kaudu, veebipõhiselt, on kõik väga loomulik olnud, areng on toimunud iseenesest.

Samal teemal:

• Osale eTwinningu veebimängus ja võida auhindu!
• eTwinningu mentorid kutsuvad õpetajaid osalema multiprojektides