Õpilaste uurimistööde riiklikku konkurssi ja teadusfestivali korraldab Eesti Teadusagentuur ning Haridus- ja Teadusministeerium. Konkursi eesmärk on toetada koolides toimuvat uurimuslikku õpet ning tunnustada uurimistööga tegelevaid noori ja nende juhendajaid. Uurimistöö või praktilise töö koostamine on Eestis põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamise üheks tingimuseks.

Õpilaste süvenemistahe on kiiduväärt

Konkursile esitati tänavu 136 tööd 50 koolist, festivalile pääsesid stendiettekannetega 83 õpilast ja esindatud olid kõik kooliastmed. Uurimistööde puhul hämmastas teemade mitmekesisus ja õpilaste süvenemisoskus. Nii mõnigi uurimistöö oli nõudnud kuudepikkuseid katseid, kannatlikku jälgimist, päevade kaupa arhiivi(de)s tuhnimist, kohapealseid vaatlusi, sadade lehekülgede kaupa lisamaterjali lugemist. Kui uurimistöö teema on ikka „Polümeermembraan-elektrolüüt kütuseelemendi katalüsaatorite Pd nanoosakeste ja PtPd sulami nanoosakeste süntees ning karakteriseerimine“ (Karl-Ander Kasuk, Tallinna Reaalkool, 12. klass), siis võhik selgitusteta pealkirjast (ega sisust) aru ei saa. Selle töö autor uuris võimalusi energeetiliselt ebaefektiivsete sisepõlemismootorite asendamiseks keskkonnasõbralikumate polümeermembraan-elektrolüüt kütuseelementidega, mis kasutavad kütusena vesinikku ning mille jääkproduktiks on vaid vesi.

Uuring küberkiusamisest

Koolielule jäi silma kaks digivaldkonnaga seotud tööd: Mari-Liis Lattiku  (Kanepi Gümnaasium, 12. klass) „Küberkiusamine Kanepi Gümnaasiumi õpilaste seas“  (juhendaja Kaarel Joala) ning Sixten Alex Luige ja Richard Annilo (Hugo Treffneri Gümnaasium, 12. klass) „Mälu uurimine virtuaalreaalsuse abil“ (juhendaja Jaan Aru).

Mari-Liis Lattik tegi enda jaoks selgeks kõik küberkiusamisega seonduva ning pani selle kokkuvõtvalt kirja. Seejärel koostas autor juhendaja abiga küsimustiku, mille ta klasside vahel laiali jagas. Tulemused koondas autor diagrammide ja tekstina uurimistöösse. Ta selgitas välja, kui laialt on küberkiusamine levinud, mis kiusamist põhjustada võib ning kuidas õpilased sellega toime tulevad. Autori püstitatud hüpotees, et üle 40% uuringus osalenud õpilastest on kogenud küberkiusamist, leidis tõestuse. Uuringus selgus, et 70,3% Kanepi Gümnaasiumi 5.-12. klasside õpilastest on kogenud suuremal või vähemal määral küberkiusamist, kuid seda pigem harva. Kõige rohkem on noored internetis kokku puutunud solvamise ja mõnitamisega.

Küsimusele, kas Kanepi Gümnaasiumis on küberkiusamine selline probleem, et tuli kohe uurimistöö ette võtta, vastas Mari-Liis, et alginfot tal ei olnud, aga teemat pakuti talle uurida. „Kui tegin endale selgeks, mis on küberkiusamine ja sain aru selle tõsidusest, siis otsustasin välja selgitada, kas minu kodukoolis küberkiusamist esineb,“ sõnas ta. Et õpilased küsimustikule vastaksid, oli natuke tegu, ikka tuli neile meelde tuletada. „Solvamine, ähvardamine, piinlikkustunde tekitamine teksti, pildi või video abil, kuulujuttude levitamine, valeinfo levitamine – seda toodi küberkiusamisena välja,“ ütles Mari-Liis. Ta usub, et selle uurimistöö tulemustele toetudes saab kool astuda samme, et küberkiusamist vähendada. Juba probleemist rääkimine on samm lahenduste poole.

Mari-Liis Lattiku uurimistöö pälvis konkursil Siseministeeriumi eripreemia ja Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi eripreemia.

Kas mälu veab meid alt?

Sixten Alex Luik ja Richard Annilo uuritav valdkond oli mäluvead, kuna kõik inimesed puutuvad nendega väga tihti kokku, ilma et nad ise seda teadvustaks. Valemälestustest teadlik olemine on eriliselt oluline näiteks kohtus, igapäevaelus on see oluline, et teada, millisel määral on mõistlik oma mälu usaldada.

Uurimuse eesmärk oli mõõta aju võimet märgata muutusi kahes sarnases keskkonnas ning aju kalduvust valemälestusi tekitada. Uuriti muutuste tavapärasuse ning suuruse mõju muutuste märkamisele, samuti ka valemälestuste esinemissagedust ja nende omadusi. Hüpotees on, et tavapäratuid ning suuremaid muutusi märgatakse rohkem. 

Valdavalt olid tulemused ootuspärased. Tavatuid muutusi märgati oluliselt rohkem kui tavapäraseid, kõik katseosalised märkasid igat tavatut muutust. Tavapärastest muutustest ei olnud ühtki, mida oleksid kõik katseosalised märganud.

Richard Anilo selgitas, et katsete tegemiseks kasutasid nad Tartu Ülikooli tudengite loodud programmi VREX, mis ongi mõeldud psühholoogiaeksperimentide läbiviimiseks virtuaalreaalsuses. „Seal sai luua virtuaalseid keskkondi mööbliesemetega. Katseisik liikus kõigepealt seitse minutit esimeses keskkonnas, siis sama palju teises keskkonnas, kus olid toimnud mõned muutused, näiteks mõni mööbliese oli kadunud või juurde tekkinud. Nad pidid aru saama, mis muutused on toimunud,“ selgitas Richard. Teema pakkus välja juhendaja Jaan Aru just selleks, et saaks VREX programmi katsetada, noormeeste poolt lisandus huvi psühholoogia vastu. „Meie põhiline järeldus on see, et inimesed märkavad muutusi siis, kui need on ootuste vastased, ebaloogilised. Kui keegi ütleb, et ta nägi Tartu kesklinnas jaanalindu, siis tõenäoliselt see ei ole vale mälestus, vaid nii juhtuski. Kui aga talle tundub, et su särk oli enne veidi teistmoodi, siis see on suure tõenäosusega mälu moonutus,“ selgitas Richard.

Alex sõnas, et kokku oli neil 15 katseisikut, üheks naist ja kuus meest. „Huvitav asi, mida järeldasime, oli see, et mehed tegid kaks korda rohkem vääraid märkusi, nende mälu vedas rohkem alt.“

Oma tuleviku plaanivad noormehed siduda samuti kas psühholoogia või ITga. Uurimistöö tegemine andis aimu, kuidas teaduse tegemine tundub ja missuguseid oskusi ja isikuomadusi see vajab.

Sixten Alex Luige ja Richard Annilo uurimistöö pälvis konkursil kolm eripreemiat: Eesti Psühholoogide Liidu, Eesti Teaduste Akadeemia (sotsiaalvaldkond) ja Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi poolt.

Kõikide võitjate ja eripreemia pälvinute nimed nig tööd leiab Eesti Teadusagentuuri kodulehelt. 

Samal teemal:

• Õpilasteaduse päev Merivälja Koolis: uuriti nii kopsumahtu kui Amazoni netikaubandust
• Õpilaste teadusfestival toob kokku parimad uurimistööde tegijad ja teadushuvilised
•