Üldlevinud arvamuse järgi tunnevad õpilased end digivahendeid kasutades kindlalt ja oskavad enam-vähem kõike, õpetajad aga kõhklevad, pelgavad uusi asju katsetada ning vajavad digioskuste tõstmiseks vahetpidamata koolitusi. Müüt või tegelikkus? Ühe lausega öeldes – tutvuge digipädevuste mudelitega ja hinnake enda ning oma õpilaste digioskusi ise: https://www.hitsa.ee/ikt-hariduses/digipadevused.

Elukestva õppe strateegia 2020 kirjeldab digipädevust kui suutlikkust kasutada digitehnoloogiat nii töökohal, õppides, kodanikuna tegutsedes kui ka kogukondades suheldes. Põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas on kohustuslike üldpädevuste loetelus ka digipädevus, mida õpetaja peab oma ainetundides koos teiste üldpädevustega õpilastel arendama.

HITSA projektijuhi Kerli Požogina sõnul on teema just praegu väga aktuaalne, sest distantsõpe on õpetajate ja õpilaste digioskusi arendanud, aga ka küsimusi tekitanud. Digipädevuse mudelite alusel on hea analüüsida, mis oskused vajavad tähelepanu ja mida teatakse juba piisavalt hästi.

Sama kinnitab HITSA juures tegutseva digipädevuse töörühma liige, Tallinna ülikooli vanemteadur Mart Laanpere: „Distantsõpe on teinud õpetajate digipädevuse heaks rohkem kui mitu aastat koolitusi. Selgelt on toimunud suur hüpe. Haridustehnoloogid on aga huvitatud, et saaks selle hüppe nüüd ka kirjeldatud. Selleks peab olema ühtne raamistik, mille alusel saab õpetajate oskusi võrrelda, et leida need, kes koolitust vajavad. Samas tuleb kohandada koolitusi vajadusele vastavaks. Praegu on probleem selles, et mingeid digioskusi pakutakse mitme koolituse raames, samas on teised osad koolitustega katmata.“

Loe kõigest lähemalt 5. juunil Õpetajate Lehes ilmunud artiklist!

Foto: Photo by ThisisEngineering RAEng on Unsplash

Samal teemal:

• HITSA tutvustab rahvusvahelisel konverentsil Eesti e-õppe kogemust
• Haridusteadlased uurivad digiõppevara kasutamise mõju õppimisele ja õpetamisele