IKT-haridus: digioskuste õpetamine, hoiakud ja võimalused üldhariduskoolis ja lasteaias


Avaldaja:Madli Leikop18. Mai 2017

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse tellitud ja Praxise läbi viidud uuringu „IKT-haridus: digioskuste õpetamine, hoiakud ja võimalused üldhariduskoolis ja lasteaias“ tulemuste põhjal võib öelda, et digikasutus õppetöös lapsekingades enam ei ole, aga õppida on palju nii õpilastel kui õpetajatel.

HITSA tellitud ja Praxise läbi viidud uuringus analüüsiti üldhariduskooli õppe- ja ainekavasid, küsitleti koole ja lasteaedu ning viidi läbi esinduslik veebiküsitlus õpetajate ja õpilaste seas, kus osales 1549 õpetajat ja 11 224 õpilast üle Eesti. Uuring viidi läbi kolmes etapis augustist 2016 kuni jaanuarini 2017. Uuringu ülesandeks oli välja selgitada, millised on üldhariduskoolides pakutavad eraldiseisvad ained digioskuste õpetamiseks, mil määral on digioskuste õpetamine lõimitud erinevatesse ainevaldkondadesse, millised on õpetajate ja õpilaste oskused ja hoiakud digioskuste õpetamisel, missuguseid IKT-huviringe üldhariduskoolides ja lasteaedades pakutakse ning missugust tuge vajavad õpetajad, üldhariduskoolid ja lasteaiad digioskuste õpetamisel.

IMG_4140.JPG

Uuringutulemusi tutvustati huvilistele 16. mail Tallinnas IT Kolledžis. HITSA ProgeTiigri programmijuht Mari-Liis Peets ütles sissejuhatuseks, et uuringutulemusi saab kasutada õpetajakoolituse planeerimiseks, riiklike õppekavade ja juhendmaterjalide arendamiseks, riiklike õppekavade rakendatavuse hindamiseks, IKT-haridusega seotud hariduspoliitiliste otsuste tegemiseks, ProgeTiigri programmi tegevuste hindamiseks ja planeerimiseks. „Digioskuste kasutamist ei nõua ainult igapäevane haridus- ja elukeskkond, vaid ka kiiresti arenev tööturg. Tuleviku töökohad eeldavad tänastelt õpilastelt üha enam info- ja kommunikatsioonitehnoloogilist pädevust. On oluline, et tööturu vajadused ja haridussüsteemi pakutavad oskused oleksid omavahel kooskõlas,“ põhjendas Mari-Liis Peets õpilaste digioskuste kaardistamise vajalikkust.

Uuringututlemusi tutvustas üksikasjalikumalt Praxise hariduspoliitika analüütik Eve Mägi. Siinkohal mõned järeldused.

Kuidas on digioskuste õpetamine koolides korraldatud

Digioskuste õpetamise korraldus Eesti üldhariduskoolides on ebaühtlane: viiendik koolidest
alustab digioskuste õpetamist eraldiseisva ainena juba I kooliastmes, umbes pooltes koolides
õpetatakse digioskusi eraldi ainena ka II ja III kooliastmes. Sarnaselt on ebaühtlane erinevate
digioskuste roll ja osakaal ainekavades: kõige rohkem on ainekavades kirjeldatud infootsinguga seotud digioskuste õpetamist ja seda läbivalt kõigis kooliastmetes, kuigi info kriitilise hindamise osatähtsus kerkib tugevamalt esile alles III kooliastme ainekavades. 

Näiteks ainevaldkondade võrdluses on info otsimine internetist kõige enam levinud loodusainete (49% koolidest) ja keelte valdkonna ainekavades (39%). Info otsimine internetis on märgatavalt enam lõimitud erinevatesse ainevaldkondadesse just alates II kooliastmest: 94% keelte valdkonna, 65% sotsiaalainete, 78% matemaatika, 52% loodusainete puhul ning mõnevõrra vähem kunsti- ja tehnoloogiaainete valdkonnas. III kooliastme ainekavade analüüsist ilmneb lisaks, et loodus-, sotsiaal- ja tehnoloogiaainete puhul on info otsimine internetis veelgi enam esile tõstetud, vastavalt 96%, 80% ja 85% analüüsitud koolidest. Gümnaasiumiastmes on samuti info haldusega seotud tegevustest kõige enam õppeainetesse integreeritud infootsimine internetis: sotsiaalainetes 85%, loodusainetes 96%, keelte valdkonnas 98% ning mõnevõrra vähem matemaatikas ja kunstiainetes. 

Internetist leitud info kriitiline hindamine kerkib esile rohkem alates III kooliastmest. Selle digioskuse õpetamine kajastus 44% sotsiaalainete, 59% loodusainete ja 79% keelte valdkonna ainekavades analüüsitud koolidest. Gümnaasiumiastmes on selle tegevuse osatähtsus keelte ja sotsiaalainete valdkonnas mõnevõrra vähenenud ning selle digioskuse õpetamist käsitletakse kõige enam loodusainete valdkonnas. Õpilaste hinnangul on samuti info haldusega seotud tegevustest kõige enam levinud info otsimine internetis. 

Sisuloomega seotud digioskuste õpetamist on ainekavades märksa vähem esile toodud.

Näiteks koolide võrdluses on loovtöö, uurimistöö ja referaadi loomine kui tegevus esindatud 99% koolide ainekavades, digitaalsete materjalide kasutamine teadmise loomiseks 97%, esitluste koostamine ja ettekandmine 96% ning fotode, videote ja helisalvestiste loomine 92% üldhariduskoolide ainekavades. Graafika loomise, joonestamise ja mustrite loomisega tegeletakse rohkem maakoolides, kuid enamasti pole ainekavades täpsustatud, kas seda tehakse digivahendite abil või mitte. Linnakoolide seas on aga ainekavades rohkem esile toodud andmeanalüüsi ja -töötlust.  Veebliehe loomine on esindatud oluliselt rohkem suurema õpilaste arvuga (üle 200) koolides (20% versus 7% väiksemates koolides), samuti andmeanalüüs ja -töötlus (89% versus 62% väiksemates koolides).

IMG_4147.JPG

Missugune on digivahendite kättesaadavus

Digivahendite (seadmed, keskkonnad ja tarkvara) ning digitaalsete õppematerjalide
kättesaadavus ja kvaliteet on üks keskne takistus digioskuste õpetamisel nii õppetöös kui ka
huvihariduse pakkumisel. Õpetajad kasutavad olemasolevat digiõppevara vähesel määral,
hinnates kvaliteetse digiõppevara kättesaadavust ja digivahendite vähesust peamisteks
takistusteks digioskuste õpetamisel. IKT-huviringide pakkumisel koolides ja lasteaedades
tuuakse ühe peamise kitsaskohana esile vajadust uute ja lisaseadmete, samuti õppe- ja juhendmaterjalide järele. 

Näiteks õpetajate hinnangul on kõige sagedamini kasutatavad digiseadmed nende õppetöös arvutid ja esitlusvahendid, mida iga päev või kord nädalas kasutab umbes kolmveerand küsitluses osalenud õpetajatest (arvutit kasutab iga päev 65% ja kord nädalas 13% õpetajatest, esitlusvahendeid iga päev 48% ja kord nädalas 22% õpetajatest). Kolmandik õpetajatest (36%) kasutab iga päev või kord nädalas õppetöös ka tahvelarvuteid või nutitelefone, kuid samal ajal ütles 14% õpetajatest, et nad ei kasuta tahvelarvuteid või nutitelefone õppetöös üldse ning 9% õpetajatest mainis lisaks, et neil puudub üldse võimalus neid vahendeid kasutada. 

Õpilased seevastu kasutavad enda hinnangul koolis (tundides) õppimiseks kõige sagedamini nutitelefoni ja arvutit. Nutitelefoni kasutab koolitundides õppimiseks iga päev 32% ja mõni kord nädalas 25% õpilastest, laua- või sülearvutit iga päev 12% ja mõnel korral nädalas 38% õpilastest. Märksa vähem on õpilased koolitundides õppimiseks kasutanud tahvelarvutit. Sarnaselt õpetajatega on ka õpilased õppetöös kõige vähem kokku puutunud tehnoloogiaharidusega seotud digiseadmetega: koolitundides oli õppetööks 3D-printereid kasutanud 12%, mõõtmisandureid/sensoreid 13% ja robootikaseadmeid 17% küsitluses osalenud õpilastest. 

Missugused on hoiakud digivahendite kasutamise suhtes

Õpetajate ja õpilaste hoiakud digivahendite kasutamise suhtes õppetöös on valdavalt positiivsed, aga nende tegelik rakendumine digioskuste omandamisel ja nüüdisaegse õpikäsituse rakendumist soodustava vahendina pole veel realiseerunud. Proovikiviks on õpetajate valmisolek kasutada olemasolevaid võimalusi digioskuste õpetamisel sihipäraselt ja süsteemselt. Õpilaste ja õpetajate koostöö ning teadmiste jagamine digioskuste kasutamisel õppeprotsessis on vähe levinud praktika. 

Näiteks võrreldes õpetajate hoiakuid nende vanuse alusel, ei kerki vanuserühmades esile väga suuri erinevusi. Kõige suuremad erinevused on näiteks nõusolekus väitega, et digivahendite kasutamine annab õpilastele võimaluse võtta eestvedaja roll: sellega nõustus (täiesti või pigem nõus) 92% kuni 30-aastastest õpetajatest ja 79% 41–50-aastastest õpetajatest. Sarnaselt leidsid nooremad õpetajad rohkem, et digivahendite kasutamine aitab vähendada hariduskulusid. Töökogemuse kasvades kasvab õpetajate nõusolek sellega, et digivahendite kasutamine peaks olema loomulik osa kõikides tundides. Teisalt kahaneb nende nõusolek sellega, et see kasvatab õpilaste õpimotivatsiooni, aitab kaasa õpitulemuste parandamisele ja annab õpilasele võimaluse võtta eestvedaja rolli.

Kõige vähem on õpetajad nõus sellega, et digivahendite kasutamine soodustab distsipliini hoidmist, samuti leitakse vähem, et see suurendab tulevikus insenerikarjääri valivate koolilõpetajate osakaalu (39% ei ole (pigem) nõus). Peaaegu veerand õpetajatest ei ole ka nõus väitega, et digivahendite kasutamine peaks olema loomulik osa kõikides õppeainetes. Mõni õpetaja tunnistas oma pikemas kommentaaris, et pigem väldib digivahendite kasutamist, sest ei taha kedagi õpilastest ebamugavasse olukorda panna (kõigil pole võrdseid võimalusi isiklike digivahendite kasutamiseks). 

Artiklis refereeritud uuringu täisteksti leiab siit

Samal teemal: