Kõigil õpilastel on õigus omandada vajalikud digioskused


Avaldaja:Madli Leikop19. Mai 2017

16. mail Tallinnas IT Kolledžis toimunud IKT-hariduse uuringu tutvustus lõppes paneeldiskussiooniga, kus osalejad pakkusid välja, kuidas riiklikus õppekavas sätestatud digipädevusi mõõta ning kas digioskuste õpet peaks ühtlustama.

Diskussioonis osalesid  ettevõtte Baltic Computer Systems juhataja Ants Sild, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi riigi infosüsteemide osakonna juhtivspetsialist Ave Lauringson, Pelgulinna Gümnaasiumi IT-arendusjuht Birgy Lorenz, Praxise analüütik Eve Mägi, Eesti Õpilasesinduste Liidu esindaja Joosep Kään, Haridus- ja Teadusministeeriumi e-teenuste osakonna asejuhataja Kristel Rillo, Järveküla Kooli direktor Mare Räis ning Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi vanemteadur Mart Laanpere. 

Vt uuringu põhijäreldusi Koolielu artiklist „IKT-haridus: digioskuste õpetamine, hoiakud ja võimalused üldhariduskoolis ja lasteaias“.

Uuringu „IKT-haridus: digioskuste õpetamine, hoiakud ja võimalused üldhariduskoolis ja lasteaias“ tulemused on teada, pilt on fikseeritud, aga mida selle teadmisega peale hakata? Mis  on järgmised sammud ja kes vastutavad olukorra muutmise eest?

Ants Sild: Igaühel on oma osa, oma roll, räägime siis uuringu tegijatest, ministeeriumitest, Innovest, HITSAst. Küsimus on, kuidas kõik osalised ühe laua taha kokku saada. Uuringus on põhjalik ülevaade, kuidas praegu digioskuseid õpetatakse, aga järeldus ja põhisõnumid on meil teada juba pikka aega. Kuidas osapooled saaksid kokku ja edasi läheksid? Kuidas metoodiliselt asja parandada? Sellele tuleb mõelda. 

Mart Laanpere: Ka varem on digioskuste uuringuid toimunud, digipööre on paljudes koolides käimas. Kool ei ole nagu arvuti, et söödad programmi sisse ja siis hakkab järgmisel päeval teistmoodi tööle. Väikest maakooli ei saa muuta samamoodi kui suurt linnakooli. Kui tahame innovatsiooni, peame leppima sellega, et iga kool teeb innovatsiooni nii, nagu neil see parasjagu on võimalik. Unistus sellest, et on võimalik ühtlustada informaatikaõpe Eesti koolides, see jääbki unistuseks. Tallinna Ülikoolis lõpetab viimane informaatikaõpetaja oma õpingud sel aastal, rohkem ei ole keegi soovi avaldanud informaatikaõpetajaks õppida. Pole ka piisavalt analüüsitud riske, mis kaasneksid, kui informaatikaõpe muuta koolides kohustuslikuks. 

Birgy Lorenz: Koolid on erineva taseme ja eesmärkidega, ühed keskenduvad keeleõppele, teised maadlevad sellega, et lapsed üldse kooli tuleksid. Mõned on digi eesmärgiks seadnud. Eesti Informaatikaõpetajate Seltsis me näeme, et informaatikaõppe ühtlustamiseks on vaja häid õppekava näiteid. Kõige suurem kooli mure on, kuidas me tulemuslikkust mõõdame. Kas need on faktiteadmised või see, missugune õpilane oskab arvutiekraanil rohkem klõpsutada? Ja kas peaksime digi just sedamoodi mõõtma? 

Kristel Rillo: Digipädevus ehk kodanikuna infoühiskonnas edukalt toimetulemine  on õppekavas üldpädevuste osa. Meil ei ole õigust õpilasi nendest oskustest ilma jätta, õpetaja ei saa öelda, et see ei ole minu teema. See on õppekava kohustuslik osa. Teine teema on nutikamad IT-oskused (3D-disain, programmeerimine jms). See ei ole õppekava kohustuslik osa, aga näeme, et igal õpilasel peaks olema võimalus neid oskuseid omandada ja arendada. 

Mare Räis: Kord räägime oskustest arvutit kasutada, kord oskustest infoväljas toimida – need oskused tuleks kokku leppida. Miinimumtasand vähemalt tuleks kokku leppida, mida me lubame, et õpilane põhikooli lõpuks oskab. Koolidel on laiad võimalused hästi erinevad olla. Autonoomia põrkub sellega, mida kust hakatakse peale suruma või mida soovitatakse omaks võtta – e-testid, eksamite infosüsteem. Mida me tahame, mis on väljund?

Joosep Kään: Kõigepealt olekski vaja ühtlustada kõiki koole Eestis, mitte et kuskil on kool, kus on loomulik 3D-printimine, ja kuskil on kool, kus ei saada lihtsa Wordi dokumendiga hakkama. Et tööturul oleks noori, kes saaksid kõigega hakkama, on vaja koolides võrdseid võimalusi. Võrdsed võimalused ka õpetajal tehnoloogiat kasutada – oskus seda teha, vahendid selle tegemiseks.

Ave Lauringson: Digipädevuste ühtlustamine ei ole ühe asutuse teema. Tuleks võrgustikupõhiselt läheneda: digiedukad koolid koolitavad oma õpetajad välja ja hakkavad parimat praktikat jagama teistele. Nagu klassis – kiirematele antakse lisaülesandeid, aeglasemaid aidatakse järele. 

Mare Räis: Võtmesõna on vastutus, tuleb ainekavades määrata, millises aines mis kooliastmes võetakse vastutus millegi selgeks õpetamise eest. See tähendab koostööd, II klass lõpetas digioskuste õpingutega siin, III klass läheb samast edasi. Paneme oskused vastutusega paika. 

Ants Sild: Tehniliste vahendite kasutamise oskused on kriitiline teema. Enne kui minna inglise kirjanduse süvaanalüüsi juurde, peab lugema õppima. Tehnilised baasoskused tuleb noortele selgeks õpetada. 

Kas ja kuidas peaks riik kaasa aitama, et õpilastel oleksid võrdsed võimalused digivahendeid kasutada ja seeläbi digoskuseid omandada?

Ant Sild: Üks-ühele õpetusele alternatiivi ei ole, üks õpilane, üks seade. VOSK ehk võta oma seade kaasa on lahendus, me ei saa nähtavas tulevikus nii rikkaks, et kool ostab igale õpilasele oma seadme. 

Kristel Rillo: See õigus peab kõigil õpilastel olema – õigus omandada vajalikud digioskused. 97% õpilastest on oma seade olemas, mis ja kui kvaliteene, on omaette teema. Vaevalt et pisikese ekraaniga nutitelefonis keegi programmeerima hakkab. Riik toetab 4 miljoni euroga õpetajatele vajalike digiseadmete ostu, sh  e-hindamiseks vajalikud seadmed. Toimub võrguühenduste kaasajastamine. Aga see kõik võtab aega.

Birgy Lorenz: Koolides on tehnoloogia olemas, küsimus on pigem selles, mida me tunnis teeme. Kas me nõuame kõrgema taseme oskusi, kas need oskused tulevad kuskil nähtavale. Kui õpetaja ütleb, et jah, ma teen, siis mina küsiksin, et mida sa täpselt teed. „Nutitund igasse kooli“ algatuse raames olen näinud väga arenenud digitegevusi, ja on ka kõige lihtsamate haridusrobotite Bee-Bottidega tegutsemise tase. 

Mart Laanpere: Millistest digipädevustest me räägime, on oluline teema, kuidas tõlgendada digipädevusi. Seda ei saa teha eraldi õppekava üldisemast, õppekava uuendamise arutelust, aga pole kuulnud, et seda plaanis oleks. 

IMG_4149.JPG

Kokkuvõtteks?

Mart Laanpere: Miks Eesti koolid on nii head PISA testis? Meid eristab muust Euroopast kooli suur autonoomia. Ärge võtke seda ära, see teeb meie kooli heaks. Kui midagi ühtlustada, siis väljundi mõõtmist. 

Kristel Rillo: Vajasime konkreetset olukorra  pildistust, selle uuring andis. Olen nõus, et autonoomiasse ei pea sekkuma, aga autonoomia eeldus on tugev koolijuht. Mis vajab sügavamat andmekaevet, on puhtalt IT-haridus. 

Eve Mägi: Et kaalutaks erinevaid toetusvõimalusi õpetajale koolis, kuidas kasutada olemasolevaid teadmisi kooli sees, koolide vahel, et digioskuseid integreerida õppetöösse. Kuskohast tuleb see ühtlus koolidesse, mis viib õpilase selle tasemeni, et aineõpetaja saab oma tunnis kasutada vähemalt baasoskuseid nõudvaid tegevusi. Et aineõpetaja ei peaks digi-baasoskuseid õpetama hakkama. 

Birgy Lorenz: Võrgustik töötab, haridustehnoloogida ja informaatikaõpetajate võrgustikult on õpetajad abi saanud. See viib parimaid edasi. 

Ave Lauringson: ProgeTiigri programmiga tuleb jätkata. Fookus rohkem nendele koolidele, kes vajavad järelaitamist. Et 9. klassi lõpuks oleks noorte digibaas nii tugev, et tööandja ei peaks tegelema täiskasvanud inimeste ümber- ega täiendõppega. 

Ants Sild: Koostööd ja üksteiselt õppimist peame endale rohkem meelde tuletama. Jõuline edasiminek parimate praktikatega on oluline. 

Samal teemal: