Olen Kristiina Kruuse, tänasel päeval turundus- ja ühiskonnauuringute firma InCase juhatuse liige ning üliõpilasorganisatsiooni AIESEC hiljutine aktiivne liige.

InCase`i lugu ehk kuidas minust ettevõtja sai?

Seda, et ma ühel heal päeval ettevõtjaks hakkan, teadsin juba üsna noorelt- algklassiplikana kindlasti, kuigi siis oli minu ettekujutus ettevõtjaks (ise nimetasin seda ärinaiseks) olemisest idealistlik nagu väikse inimese unistused ikka. Ega ma vist toona täpselt arugi saanud, mida ettevõtjaks olemine tähendab, kuid kuna mu ema oli nende hulgas, kes 90ndate alguses kohe võimalustest kinni haarasid ja ettevõtlusega tegelema hakkasid, oli mul eeskuju maast-madalast olemas ning küllap sealt see pisik ja tahe ise teha alguse saigi.

Otsus päris oma esimene ettevõte luua tuli möödunud aasta kevadel. Olin lõpetamas ülikooli ja peas keerlesid mõtted, mida edasi teha. Täiesti juhuslikult sattusin samal teemal rääkima oma kursaõega, kes teatas, et ta tahab teha uuringutefirmat, kuid päris üksinda nagu ei tahaks. „Ei ole võimalik!“ oli mu üllatus umbes samasugune, nagu oleks Indoneesia džunglis eestlast kohanud.

Nii see juhtuski, et ühest jalutuskäigust hargnes terve rida koosistumisi, ideedegenereerimist ja plaanipidamist. Idee teha just uuringutefirma oli algusest peale kindlalt paigas, kuna nii mina kui mu äripartner jätkasime sügisest magistrantuuris meedia ja kommunikatsiooni uuringute õppimist ning tahtsime, et firma ei oleks „kiiresti rikkaks ükskõik, mis ideega“ tüüpi, vaid sel oleks meie jaoks oluline tähendus ja tunneksime ettevõtte tegevusvaldkonna vastu kirglikku huvi. Turundus- ja ühiskonnauuringud olid just selliseks alaks.

Otsustavale kevadele järgneva suve käisime äripartneriga mõlemad palgatööl, kogusime kapitali ning lasime ettevõttel oma peas ja paberil küpseda. Siis tuli sügis. Mitte lihtsalt sügis, vaid see sügis, mil 26. septembril meie InCase äriregistrisse kanti. Tunne oli uskumatult hea, kui lõpuks sai teoks see, mis oli peas juba kaua-kaua valmis olnud. Tagant järele vaadates võin öelda, et ettevõtte ülestöötamine ei ole kõnd mõõda sametist ilumuru, vaid vahel on päris raske, eriti alguses, kui kliendid ei jookse tundmatu nime peale just murdu ning ennast tuleb tõestama hakata. Kui aga esimesed sammud on tehtud, tulevad järgmised juba ladusamalt ja kindlamalt- nii see kõndima õppimine käib.

Olime äripartneriga mõlemad 22-aastased, kui ettevõtte lõime. Nii mõnigi ütles, et olete liiga noored ettevõttega alustamiseks. Nõustusime, et oleme noored, kuid mitte sellega, et liiga noored ettevõtjaks olemiseks. Noor inimene on innukas, ambitsioonikas, täis värskeid ideid, teotahet ja pühendumist, mis on kõik ettevõtja olulised omadused. Alati on keegi, kes ütleb, et sa ei suuda seda. Seepärast on hästi oluline ümbritseda end inimestega, kes ütlevad, et sa suudad, saad ja oskad ning süstivad sinusse veelgi ettevõtlikkuse vaimu.

Nii mina kui mu äripartner olime ülikooliaastatel aktiivsed üliõpilasorganisatsioonis AIESEC, mis ongi pühendunud teotahteliste ja ettevõtlike noorte arendamisse ning millest saadav kogemus suudab minu meelest ka karust ettevõtja teha, kui vaja. Soovitan soojalt enda ümber luua keskkond, mis arendab sinus ettevõtlikkust.

Ja veel üks nipp: kui oled noor ja kõhkled, kas ja millal ettevõttega alustada, siis küsi endalt „Kes, kui mitte mina, ja millal, kui mitte nüüd?“ Leidsid vastused? Väga hea!