Mis mõtted teis tekivad, kui kuulete sõna “repositoorium”? Mis on õpiobjektid ja metaandmed? Mida kujutavad endast õpiobjektide korduv ja ristkasutus ning haridustehnoloogia standardid? Need tunduvad olema tehnilised terminid ja esmapilgul pole neil õppimise ja õpetamisega mingit seost. Siiski ei saa tänapäeva e-õpe ilma nendeta enam hakkama. Miks see nii on? Sellele ja teistele antud teemaga seotud küsimustele aitab vastuseid leida käesolev kursus “Õpiobjektide repositooriumid”. 

Tänaseks on suur hulk autorid loonud mõõtmatutes kogustes õpiobjekte (LO – Learning Object. Näiteks: materjalid, tunni kavad, testid, esitlused jne). Neid kogutakse ja hoitakse erinevates keskkondades. Enamasti kasutatakse selleks koolide või autorite veebilehti. Kui õpiobjekte on vähe, siis selline materjalide esitusviis rahuldab nii autorite (autoriks võivad olla õpetajad, kirjastajad jne) kui ka  kasutajate (kasutajateks on enamasti teised õpetajad, kes rakendavad teiste loodud materjale õppetöös) vajadusi. Probleemid tekivad siis, kui õpiressursside hulk suureneb ja kasutajatel tekib raskusi vajaliku materjali otsimisega, õpetaja soovib vahetada kooli ja võtta kaasa omaloodud või kasutamiseks valitud materjale, kool vahetab õpikeskkonda, kuid varem loodud õpiobjektid ei ühildu uue keskkonnaga jne. Sedalaadi probleemide ennetamiseks on soovitav õpiobjektid talletada spetsiaalsetesse infosüsteemidesse - õpiobjektide repositooriumitesse.

Lihtsustatud käsitluses on repositoorium õpiobjektide andmebaas – tabel mis sisaldab andmeid õppematerjalide kohta. Selliseid andmeid nimetatakse metaandmeteks – andmed andmete kohta. Et mõista repositooriumide olemust ja tööpõhimõtet, tuleb eelnevalt aru saada metaandmete sisust.

Õpiobjektide repositooriumidega puutuvad kokku erinevad sihtgrupid: 

1. kursuste disainerid, kes soovivad oma tundide läbiviimiseks leida olemasolevaid õppematerjale, 
2. õppematerjalide autorid, kes soovivad oma õppematerjale levitada,
3. organisatsioonid, kes soovivad suuremas mahus õpematerjale avaldada.

Käesoleva kursuse ülesehituses on põhiliselt arvestatud “autorite” vajadustega. Eesti kontekstis on nendeks enamasti õpetajad, kes loovad e-materjale ja soovivad neid levitada Interneti vahendusel. Neile on oluline materjalide võimalikult lai levik ja leidmine kasutajate poolt. Loodav kursus rahuldab ka kursuse disainerite vajadusi. Antud sihtgrupi moodustavad enamasti õpetajad, kes soovivad leida olemasolevaid materjale ning nende nendega sisustada üksikut tundi või tervet kursust.  Teatud määral sobib see kursus ka “sisupakkujatele” – organisatsioonidele, kes on huvitatud repositooriumi soetamisest ja materjalide levitamisest suuremas mahus. Lisaks õppematerjalide leidmisele ja avaldamisele on antud sihtgrupp huvitatud ka repositooriumi mugavast haldamisest ning selle ühendamisest ülemaailmsetesse võrgustikesse.

Kursuse läbinu orienteerub järgmistes teemades: repositooriumide olemus ja näited, metaandmed, taksonoomia, folksonoomia, metaandmete automaatne genereerimine, andmete visualiseerimine, õpiobjektid, õpiobjektide ja metaandmete standardid, repositoorimide võrgustikud ning teistes antud valdkonnaga seotud teemades.

Kursuse alguses määratleb osaleja ise oma rolli ja eesmärgid – koostab nõndanimetatud õpilepingu. Sõltuvalt kursuslase eesmärkidest koostab ta kursuse käigus oma erialaga seotud lühikursuse olemasolevate materjalide põhjal, avaldab omaloodud materjale ja kirjeldab metaandmeid, installeerib repositooriumi haldussüsteemi ja ühendab selle globaalsesse võrgustikku. Kursus lõpus sooritab kursuslane enesehinnangu, kus analüüsib kursuse alguses püstitatud eesmärkide täidetust. Kursuse juhendaja ja läbiviija roll on hinnata eesmärkide jõukohasust lähtudes kursuslase taustast ja antud hinnangu tõepärasust. Ühtlasi pakkuda tuge õpitegevuste sooritamisel.