Ettevõtlusõppe rakendumine praktikas ulatub enam kui kuuekümne aasta taha, mil 1947. aastal tutvustati esmakordselt Harvardi ülikoolis eraldiseisvat ettevõtluskursust. 1953. aastal järgnes sellele Peter Drucker’i poolt juhendatud ettevõtluskursus New York’i ülikoolis. Esimest bakalaureuse taseme õppekava tutvustati 1968. aastal Babsoni kolledžis. Tolleaegsed ettevõtlusprogrammid erinesid tänapäevastest eeskätt selle poolest, et enamasti keskenduti juhtimisteoreetilistele teadmistele ning ettevõtja kui indiviidi isikuomaduste arendamisele pöörati vähem rõhku. Ka iseseisva äri alustamisega seonduvad aspektid lisandusid ettevõtlusõppesse alles pärast väikeettevõtete olulisuse kasvu.

Kahtlevalt seisukohalt, kas ettevõtlus on üldse õpetatav, on aastate jooksul liigutud konsensusele, et ettevõtlust on võimalik õpetada [1]. Siiski tuleb tõdeda, et ühise kokkuleppeni või kõigi osapoolte poolt tunnustatud kontseptsioonini, kuidas ettevõtlusõpet kõige efektiivsemalt õppuriteni viia, ei ole teadlaste vahel siiani veel saavutatud. Kõige mõjuvamaks takistuseks, miks siiani ei ole suudetud kokku leppida üheses ettevõtlusõppe kontseptsioonis, on peetud viisi, kuidas teadlased on ettevõtlusharidust puudutavat temaatikat käsitlenud. Arenguid on võrreldud „elevandi monteerimisega, kus igaüks kirjeldab ühte väikest osa põhjalikult, jättes seejuures kirjeldamata terviku“. Lisaks on ettevõtlusõppe arengut takistava asjaoluna välja toodud selle nähtuse multidistsiplinaarne olemus [2]. Ettevõtlusõpe haarab majandusteadust, sotsiaalpsühholoogiat, antropoloogiat, pedagoogikat ning ärijuhtimist, mis kõik ettevõtlusõppes omavahel lõimuvad.

Ettevõtlusõppe puhul on tegemist piirialaga, mille arendamisega võivad tegelda erineva taustaga spetsialistid, kuid mis oma komplekssuse tõttu nõuab süsteemset käsitlust ning süüvimist mitme distsipliini detailidesse. Ajalooliselt on kujunenud siiski nii, et ettevõtlusõpe on majandusteaduse (laiemalt sotsiaalteadused) vastutusalas.

--------------------------------------------------------------------------------

[1] Gibb, A. (2002). In pursuit of a new „enterprise“ and „entrepreneurship“ paradigm for learning: creative deconstruction, new values, new ways of doing things and new combinations of knowledge.
Kyrö, P. (2006). The continental and Anglo-American approaches to entrepreneurship education – differences and bridges. International Entrepreneurship Education: issues and newness by Allan Fayolle and Heinz Klandt.

[2]Gibb, A. (2007) Creating the enrepreneurial University: do we need wholly different model of entreprneurship. Handbook of research in Entrepreneurship Education.